neljapäev, 31. detsember 2015

Hannover ja protestimine

Käisin laupäeval, 19. detsembril, Hannoveris, sest pidin veel paar kinki ostma jõuludeks. Mõtlesin, et ostan äkki midagi endale ka, kuid ei plaaninud palju raha kulutada. Kuidagi juhtus nii, et läksin väga hoogu ja kulutasin enda peale liiga palju raha. Kingid sain muidugi ostetud, kuid endale leidsin ka väga palju asju. Lõpuks tulin Hannoverist tagasi mitme suure kotiga ja käed valutasid tassimisest.

Jäin vahepeal isegi ühe huvitava olukorra pealtnägijaks. Nimelt toimus Hannoveri kesklinnas protest.



Olin ise alguses küllaltki segaduses ja ei saanud aru, mille vastu protestiti, kuid Alexa seletas mulle pärast ära, et need inimesed protestivad Hannoveris igal laupäeval millegi vastu. Seekord protestiti Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğan vastu. 

Tegin linnas veel telefoniga mõningaid pilte Hannoverist. Hannoverist tagasi tulles läksin edasi Eisbergenisse, kus toimus väike istumine ühe paralleelklassi poisi juures. Kohal oli umbes 20 inimest ning enamus oli 10-3 klassist (mina olen 10-4), kuid mul oli väga hea meel neid näha, sest paljud sealt on mu sõbrad ja mul oli tore õhtupoolik. Rääkisime juttu, mängisime piljardit, vaatasime Harry Potterit ja sõime pitsat.









neljapäev, 17. detsember 2015

Eulenburgi muuseum ja rahulik koolipäev

Läksin üle kahe päeva jällegi kooli. Puudusin kaks päeva koolist, sest külmetus murdis mu maha ja tundsin ennast väga tõbisena. Tegelikult olen hetkel ka üsnagi tõbine, kuid olukord on parem kui see oli paar päeva tagasi.

Esimene tund oli poliitika. Pidime enda presentatsioone esitama, kuid tuli välja, et ainult 3 gruppi olid õpetajale presentatsioonid saatnud ja väga paljudel oli saatmata. Me avastasime, et meie presentatsioon on üldsegi kaduma läinud. Üritame lähipäevil ühe õpetaja koolist üles leida, kes tegeleb arvutitega ja temalt peaksime rohkem informatsiooni saama. Jõudsime kuulata kahe grupi presentatsioone, sest aeg sai lihtsalt otsa. Teemaks oli endiselt pagulased ja väga huvitavad esitlused olid. Sain huvitavaid fakte teada ning ma arvan, et see oleks igaühe jaoks küllaltki huvitav olnud.

Teine tund oli geograafia, kus analüüsisime eelmise töö tulemusi ja koostasime statistikat.

Kolmas tund oli füüsika. Kui tund pihta hakkas, jagas õpetaja kõigile väiksed paberid, kus oli neli ülesannet ning pealkirjaks oli Klassenarbeit. Ehmatasime kõik ära, et mis asja, kas see on üllatustöö? Kuid õnneks ei olnud. Lihtsalt harjutamine järgmiseks tööks. Tund möödus ülesandeid lahendades ja vastuseid omavahel võrreldes.

Neljas tund oli ajalugu, kus koostasime plakateid. Meie teemaks on "Frauen im NS-Staat" ehk siis teema, mille me eelmisel nädalal endale valisime. Saime plakati valmis ja järgmisel korral esitleme.

Kui neljas tund läbi sai, siis õpetaja hoidis meid veidike kauem klassis kinni, kuid minul ja paaril inimesel veel minu klassist oli kiire. Nimelt pidime me jõudma 11:30ks kesklinna Eulenburgi muuseumi juurde, kus pidi meie kaks muusikaõpetuse tundi toimuma. Kell oli 11:20, kui lõpuks klassist välja saime. Läksin kiirema sammuga ühte kohta, kus pidime Christopheriga kokku saama ja ruttasime siis välja.

Kui hakkasime just kooli juures olevatest bussipeatustest mööduma, peatas meid meie muusikaõpetaja ja ütles, et me saame tema autoga kohale mindud, kui soovime. Muidugi haarasime võimalusest kinni, sest 1) säästsime aega 2) ei pidanud kõndima 3) jõudsime esimestena õigeks ajaks kohale

Kohal olid ainult inimesed, kes on meie muusikakursuses. Muuseumis oli muidu tore, kuid tekst, mida meile räägiti läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest ma ei saanud peaaegu mitte millestki aru. Ma mõistsin küll põhimõtet, kuid kõike seda, mida vahepeal räägiti, sellest pole mul õrna aimugi, sest see mees, kes seda muuseumikülastust läbi viis, rääkis ajaloolistel teemadel ja tohutult kiiresti, seega minu jaoks oli arusaamine väga raske. Küsisin pärast Christopherilt, et mida täpsemalt räägiti, aga ta ütles, et tema ei saanud ka aru :D

Kui kell hakkas kolmveerand üks saama, hakkasime kooli poole tagasi kõndima. Kõndisin tagasi Maxi ja Christopheriga ning terve tee nad laulsid Potter Puppet Pals: The Mysterious Ticking Noise laulu (vajuta siia, et kuulata). Nad laulsid originaal versiooni, siis tegid nad enda nimedega uue versiooni ja siis laulsid mitme õpetaja nimedega seda laulu. Max ütles veel seda, et ta arvab, et eesti keel on tema arvates lahe (halleluuja).

Jõudsin koolist koju kella kaheks, tegin endale süüa ja jäin pere ootama. Õppisin õhtupoolikul hispaania keele eksamiks ning loodetavasti läheb sellega hästi. Rääkisin veel Rileyga üsna pikalt ja tore oli.

Lähen nüüd magama, sest kell on 23:26 ja olen väsinud. Head ööd!


esmaspäev, 14. detsember 2015

Osnabrück

Laupäeval, 12. detsembri hommikul alustasime perega (kahjuks isa ei tulnud) sõitu Osnabrücki poole. Alguses ei läinud kohe Osnabrücki kesklinna, vaid sõitsime veidike eemale, sest plaanis oli külastada ema venda ja ta peret, kes elavad Osnabrücki lähedal. Kohal olid ka ema õde ja ta mees. Nad kõik olid tohutult toredad ja tore oli "enda" saksa suguvõsaga lähemalt tuttavaks saada.

Ema õe mees (vabandust, et ma nime ei mäleta) suutis mind korralikult üllatada. Nimelt kui rääkisime sellest, et ema õpib Duolingo abil inglise keelt, siis ema ütles, et ma õpin sealt saksa keelt. Ema õe mees küsis siis selle peale, et kas ma ei räägigi saksa keelt emakeelena ning kas ma polegi sakslane. Olin jällegi tohutult üllatunud, sest mulle on seda varem ka öeldud. Ju siis näen siis sakslase moodi välja, mis on minu arvates suur kompliment (ma ju siiski üritan olla osa saksa ühiskonnast ja rahvusest). Christopher ütles selle peale, et see on super, et mind juba sakslaseks peetakse. Keeleliselt ei saa seda veel nii hästi öelda, kuid ju siis välimuselt sobin. Minus isegi voolab veidike saksa verd, sest mu (eesti) isa vanaema oli sakslanna.

Kella nelja aeg suundusime väiksele autosõidule. Kuna Osnabrücki lähedal olev väike linnake on Christopheri sünnilinn, siis sõitsime seal ringi. Ema näitas kohti, mis on Christopheriga seotud (nt haigla, kus ta sündis; kool, kus ta käis jne). Tore oli ja sain ümbruskonda rohkem avastatud.

Peale seda suundusime Osnabrücki kesklinna, kus toimub jõuluturg. Meil on Rintelnis ka jõuluturg, kuid Osnabrücki oma on tunduvalt suurem (saksa wikipedia andmetel on Osnabrück Rintelnist ainult 1,1 korda suurem, kuid elanikke on Osnabrückis 6.3 korda rohkem). Jõuluturg oli imeline! Jõulutunne tuli kindlasti sisse ja meeleolu oli super.

Käisime Christopheriga veel ühes ehetepoes, sest ta soovis enda tüdrukule jõuludeks kaelakeed leida. Ma pole ausalt öeldes kedagi kunagi nii segaduses näinud (ta ei teadnud, mida täpselt osta ning jooksime mööda poodi ringi). Üks müüjatest peatas ta ning küsis, et kas ta vajab abi, seega sai ta enda ostu veidike kiiremini tehtud (täpselt kaks minutit enne sulgemist).

Koju jõudes avastasime postkastist mulle kirja YFU Saksamaa poolt. Nimelt sain informatsiooni keskaastaseminari kohta. Pidime mõnda aega tagasi valima pikast nimekirjast neli seminari, mis endale kõige meelepärasemad oleksid. Minu esimeseks ja lemmikuks valikuks oli MS9 Technik & Design, mis toimub Berliinis 01.03.2016-06.03.2016 ning tuli välja, et saangi sinna minna ja ma reaalselt hüppasin rõõmust mööda kodu ringi. Kuna ma saatsin enda keskaastaseminari paberid viimasel päeval ära (väga minulik), siis polnud ma kindel, millisele seminarile täpselt lähen. Christopher tuleb samuti minuga kaasa, seega saan temaga 6 toredat päeva Berliinis veeta! Me saame kõige kohta rohkem informatsiooni 2-3 nädalat enne seminari. Saime mõlemad kooli jaoks ka YFUlt paberid, et viibime nendel päevadel Berliinis YFU üritusel. Rongipileti Berliini pean ise ostma, kuid YFU maksab mulle tagasi. Ma ei oska öelda, kui palju kõik Christopheri jaoks maksma läheb, sest ta peab seminari ja piletite eest ise maksma, kuid eks näis.
Fun fact: Me lähme kogu 10. klassiga aprilli alguses ka Berliini.






















Vaba koolipäev. esinemine ja hispaania keel

Kolmapäev, 09.12.2015

Teisipäeval sain teada, et kolmapäev tuleb minu jaoks väga huvitav. Nimelt oli tunniplaanis palju muudatusi, mis mind väga rõõmustasid.

Nimelt kirjutas mu klass esimese ja teise tunni ajal eksamit ajalooõpetuses, mida mina tegema ei pidanud, seega sain kauem magada. Kolmas ja neljas tund pidi olema hispaania keel, kuid õpetaja puudus koolist, seega oleksin pidanud kooli minema viiendaks tunniks, aga vaatasin bussiaegu (mis on peaaegu olematud, sest busse liigub tohutult vähe) ning tuli välja, et kui oleksin tahtnud bussiga kooli minna, siis oleksin jõudnud alles seitsmendaks tunniks, sest varem lihtsalt ei tulnud ühtegi bussi Westendorf Mittest Rinteln Schulzentrumini. Kõige toredam oli muidugi see, et seitsmes tund on meil alati vaba, seega oleksin pidanud koolis olema ainult kaheksanda ja üheksanda tunni, mis oli kehaline kasvatus. Ma poleks seal tundi kaasa pidanud tegema, sest ma veel veidike muretsen enda jala pärast.

Rääkisin emale sellisest toredast koolipäevast ning küsisin, et kas ta saaks mind autoga viiendaks tunniks kooli viia, et saaksin kasvõi inglise keeles ja bioloogias olla, kuid ta ütles, et pole tarvis ning et ma jään koju. Mulle sobis see mõte väga hästi! :D

Seega oligi minu jaoks vaba koolipäev. Magasin kella üheksani, sõin, vaatasin seriaale ning mitte midagi otseselt kasulikku ei teinudki. Keskpäeval helistas mulle tantsustuudiost üks naine, kes tahtis minuga rääkida. See oli ausalt öeldes esimene saksakeelne telefonikõne, mida kunagi teinud olen. Kuna ma vahetasin pere, siis eelmine pere katkestas tantsustuudioga lepingu ära. Andsin uue perekonna ema kontoandmed (kuna mul pole saksa kontot ja me ei ole näinud vajadust seda teha) treenerile, et maksmisega oleks kõik korras. Tuli välja, et treener ei olnud tantsustuudiole neid andmeid andnud, seega mul on kahe kuu eest maksmata. Õnneks sai olukord lahendatud ja sellega on nüüd kõik ühel pool.

Mingi umbvõõras naine käis vahepeal ukse taga ning otsis mingit inimest. Ta oli mingi mehe eksnaine ja tahtis talle külla minna. Mul polnud õrna aimugi, kellest räägitakse ja ütlesin, et teda pole siin. Ta lahkus kurva näoga :(

Õhtul õpetas Christopher mulle muusikaõpetust, et saaksin kasvõi natukenegi aru, mida tunnis teeme. Teemaks oli fuuga ning üllataval kombel sain isegi enamusest aru. Harjutasin veel mitmeid kordi tantsu, sest järgmisel päeval oli ootamas esinemine Rintelni jõuluturul.


Neljapäev, 10.12.2015

Pidin jällegi kooli minema ning esimeseks tunniks oli poliitika, kus teemaks oli endiselt Flüchtlinge ehk siis pagulased. Geograafia ja füüsika ajal õppisin saksa keelt. Ajaloos olid erinevad grupid ja teemad, mis olid tegelikult väga huvitavad. Kuna samal päeval oli 12. klassil proovieksamid, siis ei saanud me enda klassiruumis olla, seega enamus tundidest toimusid täiesti võõrastes klassiruumides.

Viies ja kuues tund pidi olema muusikaõpetus ja suur töö. Küsisin õpetajalt, et kas ma pean ka kaasa tegema ja et ma ei mõista põhimõtteliselt mitte midagi, mis siiamaani teinud oleme, sest ma lihtsalt pole mitte midagi sellist eesti koolis õppinud. Ta ütles, et ei pea tegema ja lubas mul koju minna. Seega suundusin juba peale neljandat tundi koju.

Ma oleksin peaaegu bussist maha jäänud, sest unustasin ära, et buss väljub 11:35, aga ma olin veel 11:30 koolis. Õnneks jõudsin ilusti bussile (jooksin elu eest) ja sain ilusti koju sõidetud. Vahepeal tuli bussi suur lastekari, kes lõugasid ikka tohutult kõvasti. Veidikese aja pärast märkasin, et mu väikevend on ka nendega koos ja kohe kui ta mind nägi, hakkas mu nime üle bussi hüüdma. Kõik väiksed lapsed vaatasid korraga minu poole ja olid segaduses. Lasse (väikevend) hüüdis siis, et "Sie ist meine Schwester" ehk siis "ta on minu õde". Suurem osa lastest lehvitasid ja naeratasid mulle, üks väike tüdruk võttis mu käest isegi kinni. Kui bussilt maha tulin, siis lapsed lehvitasid mulle veel kord ja tuju läks väga heaks.

Umbes viis minutit peale koju jõudmist kuulsin, et mingi auto sõitis maja juurde. Aknast välja vaadates sain aru, et tegemist on Deutsche Postiga. Mu suur pakk jõudis lõpuks kohale, mis vanemad Eestist saatsid. See kaalus 11,5 kilogrammi ja küllaltki raske oli seda trepist üles tassida. Olin muidugi väga elevil ning avasin paki. Pakis olid jõulukingitused minu perelt, tädi perelt ja vanaemalt. Veel oli palju asju, mis ma Eestist tellisin ning väga palju magusat. Tuju oli ikka väga hea!

Kell 17:24 pidime esinema ja ma olin ikka väga närvis. Ma isegi mediteerisin peaaegu kaks tundi, et maha rahuneda. Tegemist oli minu esimese esinemisega Saksamaal ja tahtsin, et see läheks võimalikult hästi.

Kuna mu esinemissärk telliti alles esmaspäeval ära ja polnud kindel, kas see jõuab õigeks ajaks kohale (õnneks jõudis), siis muretsesin selle pärast ka väga. Pidime kell viis tantsustuudios Kiraga kogunema, kuid temast polnud mingit märki. Helistasin talle 9 korda ja ta muidugi ei vastanud. 17:10 ajal jõudis alles kohale. Ta andis mu särgi mulle ning jooksime siis Weihnachtsmarktile, kus pidime varsti esinema hakkama. Saime teistega meie grupist kokku ning jäime algust ootama.

Tants oli iseenesest okei, aga väga palju oli tehnilisi probleeme muusikaga, sest see inimene, kes pidi muusikat laskma, ei suutnud enda tööd korralikult teha (alguses pani üldse vale laulu mängima ja lõpupoole keeras muusika põhimõtteliselt lihtsalt kinni, kuigi tants polnud läbigi). Kuna ma olin ise väga närvis, siis kiirustasin mõnes kohas ja ühes kohas lihtsalt läks meelest, mida ma tegema pidin, seega improviseerisin paar sekundit. Kuna lava oli veidike libe, siis veidike komistasin ja oleksin peaaegu pikali kukkunud. Ise ma enda esinemisega rahule ei jäänud ja olin enda peale väga kuri, mille tagajärjel hiljem pikalt nutsin. Mitu inimest üritasid mind maha rahustada, kuid nüüdseks olen maha rahunenud ja lihtsalt leppinud.

Peale esinemist läksime kiiresti ema ja Lassega ratsatrenni (väikevend käib seal). Peale seda suundusime kirikusse, kus toimus jõulukontsert, kus Christopher ka esines. Tore oli ja jõulumeeleolu oli ka olemas, kuid minu kurbus ei lasknud sel mulle lähedale tulla.

Hilja koju jõudes rääkisid ema ja Christopher minuga ning üritasid mind maha rahustada. Nad ütlesid, et keegi pole perfektne ja nad ei taha, et mina seda oleksin ning et nad võtavad mind niimoodi nagu ma olen. Nad ütlesid, et nemad jäid minu esinemisega rahule (mina muidugi mitte).


Reede, 11.12.2015

Kuna kolmanda ja neljanda tunni ajal pidi olema hispaania keeles sõnadetöö ja ma ei õppinud selleks kodus, siis õppisin keemia ja matemaatika tundide ajal hoopis sõnu. Töö läks iseenesest väga hästi ja kõik oli meeles.

Filosoofias saime enda tööd tagasi (mina ei teinud seda, sest läksin suure jalavalu tõttu koju). Analüüsisime tulemusi ja võtsime uue teema. Meil on tunnis kombeks see, et iga kord keegi protokollib tundi ning järgmiseks tunniks peame meie (Maren, Vanessa ja mina) protokollima.

Koju jõudes puhkasin ning ei teinud midagi otseselt kasulikku. Imekombel jäin õhtul juba kell 21:00 magama, sest olin väga väsinud. Magasin 12 tundi ja tunne oli hea.



pühapäev, 6. detsember 2015

Nikolaustag ja jõulutunde loomine

Hallo, wie geht es dir? Mir geht es sehr gut. Alles ist in Ordnung und ich bin sehr glücklich.


Alustaksin neljapäevast, 03.12.2015

Esimene tund oli poliitika, kus teised jätkasid teisipäeval alustatud grupitöid. Sulandusin ka ühte gruppi sisse ning teemaks on pagulased. Käsitleme teemat üsnagi suurelt ning huvitav on näha, kuidas teised on sellest väga huvitatud. Mulle pakub see teema samuti suurt huvi. Sakslased ja eestlased on pagulasteemal väga erinevad ning teen millalgi selle kohta blogipostituse ka, sest see on minu jaoks väga huvitav.

Järgmised kolm tundi veetsin iseseisvalt saksa keelt õppides ja sõnavara laiendades. Ma küll õpin igapäevaselt uusi sõnu juurde, kuid kahjuks ei jää kõik meelde ja mõne aja möödudes unustan küllaltki palju, mis on väga väga nõme. Muidugi on loogiline, et kõik ei saagi meelde jääda, aga mida rohkem mäletan, seda parem. Õnneks on mul veel palju aega, et keel selgeks saada.

Viies ja kuues tund oli muusikaõpetus. Kohutav. Jälle. Väga kohutav.
Rääkisime fuugast, "teemadest" ja ma ei tea, millest veel. Ütlen kohe ära, et mõlemad tunnid ma lihtsalt vaatasin meile antud pabereid ja mõtlesin, et mis kuradi jama see veel on.

Üldjuhul iga päev, kui mul tunnid lõppevad, olen neutraalses olekus või rõõmus, kuid iga neljapäev lahkun koolist vihase ja kurvana. Põhjuseks muidugi muusikaõpetus. Ma olen vist reaalselt klassis ainuke, kes ei saa mitte millestki aru. Kõik oskavad nooti lugeda ja mõistavad teooriat ning siis tulen mina, kes on terve aja väga väga väga segaduses. Järgmisel neljapäeval tuleb muusikaõpetuses suur töö. Üritan õpetajaga rääkida, et ma seda ei peaks tegema. Õpetaja teab, et ma ei mõista midagi (seletasin talle ära, mida me Eestis tegime muusikaõpetuses ning et see pole midagi sellist, mis me siin teeme), kuid ta ei oska mind eriti aidata. Küllap mitu inimest juba mõtlevad, et miks ma üldse siis sellise kursuse endale valisin (jah, sain ise valida). Pidime valima kolmest ainest kaks (kunst, muusika, teater). Kunst oli kindel valik, kuid siis olin muusika ja teatri vahel. Pigem olen muusikaõpetuses kui teatris, sest
1) teatris on kogu asi saksa keeles ja ma ei suuda näidelda SAKSA keeles
2) ma olen kohutav näitlemises
3) mul on suur lavahirm

Läksin siis kurva ja vihasena koju, sest olin iseenda ja muusikaõpetuse teooria peale vihane (miks elu?). Koju jõudes leidsin trepilt paki, kus olid eesti margid peal ning pakk oli minu nimele saadetud. Olin väga üllatunud ja kui nägin, et ristiema Karin oli selle mulle saatnud, valasin isegi paar rõõmupisarat. Avasin võimalikult kiiresti paki ning kogu kingitus oli niiii tore. Kahetsen, et seda jõuluhommikuni kinnisena ei hoidnud, aga kärsitu nagu ma ikka olen, pidin selle avama. Suur aitäh sulle! Kui ema ja Christopher koju tulid, siis näitasin neile ka ja nad olid ka üllatunud. Kõige rohkem tegid rõõmu eesti õhukesed piparkoogid, mida ma jumaldan.


Reede, 04.12.2015

Saime enda kolmapäeval tehtud hispaania keele tööd kätte (sõnavara ja grammatika). Enda üllatuseks jäi mul maksimumist pool punkti puudu ning olin tulemuse üle super rõõmus. Arvestades seda, et ma olin selle töö üldse ära unustanud ja mulle tuli see üks päev enne tööd hilisõhtul meelde ning kõik hispaania keele asjad (õpik, töövihik, sõnavaravihik ja kõik töölehed) jäid mul koolikappi, siis olen tulemuse üle väga rõõmus.

Õpetaja ütles, et meil tuleb 18. detsembril eksam hispaania keeles ja et me hakkame tegema iga nädal väikseid töid sõnade peale, et kõik uued sõnad meeles püsiksid.


Teise suure pausi ajal (peale neljandat tundi 15minutiline paus) hakkas mu parem jalg jälle tohutult valutama ja väga valus oli liikuda. Ma ei tea, mida ma tegin, aga jalavalu oli tohutult suur. Kui muidu suudan ma juba normaalselt kõndida, siis sel pausil lonkasin ma ikka väga tugevalt. Suundusime filosoofia tundi, kui peatasin Christopheri, et talle öelda, et mu jalg jälle valutab ja ma ei tea, mida ma tegin ning mida edasi teha. Ta ütles, et läheksin Krankenzimmerisse ning et ta ütleb filosoofia õpetajale, mis minuga juhtus (meil pidi filosoofias üldsegi töö olema). Krankenzimmer on üks tore ruumike koolis, kuhu peame minema, kui meil on halb olla või miski valutab.

Alguses mõtlesin küll, et oh issand, ma ei mäleta, kus see täpselt on (tuletan meelde, et meie kool meenutab labürinti, kuhu ma siiamaani ära eksin), kuid leidsin peale pikka otsimist üles. Mõne aja pärast tuli üks sekretäridest (meil on neid mitu) Krankenzimmerisse ning küsis, mis mul lahti on. Mõtlesin, et oh issand, kuidas seda kõike nüüd saksa keeles rääkida. Lõpuks seletasin talle kogu olukorra ära ning ta palus mu ema numbrit, et talle helistada ja olukorrast teavitada. Mõne aja pärast tuli mulle ema kooli järgi ning viis mu koju.

Õhtu veetsin jalga ravides ja üleöö läks olukord jällegi heaks.


Laupäev, 05.12.2015

Ärkasin kell pool kaheksa, sest väikevend tuli mu tuppa mu voodi juurde ning äratas mind ülesse. Olime kahekesi kodus, sest ülejäänud olid kõik kuskil ära. Rääkisime veidike juttu ning ta otsustas siis mulle hommikusöögi voodisse tuua, mis oli tohutult armas temast. Kella 11 ajal läks ta enda parima sõbra juurde ning ma jäin kuni kella üheni üksi koju.

Kella ühe aeg otsutasin hakata õuna-kaneeli saiakesi küpsetama, mis tulid väga hästi välja ja köök mattus kaneelilõhna kätte. Jõulutunne tuli peale ning nautisin hetke. Jõime emaga cappuccinosid ning sõime neid saiakesi. Väikevend proovis ka ning peale esimest ampsu karjus ta: "ma armastan seda" ning ta esitas mulle soovi neid järgmisel päeval uuesti teha, kuid kahjuks polnud meil kodus rohkem lehttainast.

Kella kuue aeg saatsin YFU Saksamaa kontorisse e-maili Christopheri abiga, et küsida informatsiooni keskaastaseminari kohta (kuna ma saatsin enda paberid ära viimasel päeval, siis pole ma kindel, millisel seminaril täpsemalt olen ning mis linnas ja millal + kuna Christopher tuleb ka minuga kaasa, siis tahtsime uurida, palju see talle maksma läheb). Sain eelmisel laupäeval haiglast arve, seega küsisin YFUlt informatsiooni ka selle kohta, mida täpsemalt teha on vaja, et kindlustus kataks ära.

Kirjutasin nädala alguses YFU Eesti kontorisse ning Eva-Helen ütles, et pean Saksa YFUsse pöörduma, sest kõik need, kes YFUga Saksamaale tulid, saavad YFU Saksamaa kaudu kindlustuse. Nüüd ootan neilt vastust.

Christopher läks peale kirja kirjutamist sõbra sünnipäevale ning enne kui ta lahkus, küsisin ta käest, kas ta proovis õuna-kaneeli saiakesi. Ta ütles jah ning kiitis neid ja ütles, et sõi umbes 10 tükki ära :D

Õhtupoolikul puhastasime väikevennaga enda jalanõusid ning peale seda hakkasime Lasse ja emaga saksakeelset "Üksinda kodust" vaatama (Kevin - Allein zu Haus). Samuti tõi ema minule ja väikevennale kaks väikest kuusekest, mille mõlemad ära ehtisime. Panin tuled ka külge ning nüüd on mu toas väga mõnus olla ja pisikest kuusekest vaadata.


Pühapäev, 06.12.2015

Nikolaustag!

Ärkasin kella poole 11 aeg üles ning kohe, kui enda toast välja tulin, vedas väikevend mind koridori. Nikolaus oli käinud! Saksamaal ei eksisteeri päkapikke, vaid siin on Nikolaus, kes külastab 6ndal detsembril. Et temalt midagi saada, peavad selleks päevaks enda jalanõud olema puhastatud ja välja tõstetud Nikolausi jaoks, et ta saaks sulle midagi tuua. Kui jalanõud puhastatud pole, siis ta toob sulle hoopis midagi halba ja see ei ole üldse tore. Seega väikevennaga puhastasimegi eelmisel päeval koos jalanõusid ning võtsin ka Saksa traditsioonist osa. Tore oli! Palju magusat sain endale.

Küpsetasime kella ühe ajal emaga jälle õuna-martsipanikooki, sest Kira pidi hiljem mulle külla tulema. Kook tuli hästi välja ja maitses samuti hästi.

Kira jõudis veerand nelja ajal kohale ning alustasime tantsimisega. Nimelt on meil 14ndal detsembril esinemine ning peame harjutama + kuna nad alustasid selle tantsu õppimisega juba siis, kui mind Saksamaal polnud, siis õpetas Kira mulle algust. Tantsisime umbes kaks tundi, siis sõime kooki, jõime (mina muidugi cappuccinot, sest see on üks mu uus lemmikutest jookidest) ning ajasime juttu.

Vahetasin voodil ka voodipesu ning nüüd on mul jõuluteemaline voodipesu ja see aitab jõulutunde loomisele väga palju kaasa. Jõuluaeg on ikka üks väga tore aeg!

Auf Wiedersehen!

kolmapäev, 2. detsember 2015

Novembri kokkuvõte: kõige uuega harjumine ning kultuurišokk

Juba ongi november läbi saanud ja see möödus jällegi TOHUTULT kiiresti. Veetsin selle kuu enamasti uude perre sisse sulandudes, kõigega harjudes, kultuurišokki kogedes ja sellest üle saades.

Minu novembrikuu eesmärgid ja nende täitmised:
  1. Õppida võimalikult palju saksakeelseid sõnu. Õppisin igapäevaselt uusi sõnu ning mu sõnavara on palju suurem kui see oli eelmise kuu alguses.
  2. Õppida võimalikult palju saksa keele reegleid, et keelt õigesti rääkida. Õppisin palju reegleid ning suudan paremini lauseid moodustada. Mul on palju probleeme sõnade sugudega (meessugu, naissugu ja kesksugu). Ma ei saa aru, miks on "der", "die" ja "das" üldse kasutusel ning nende loogika. Leidsin head informatsiooni internetist nende kohta (reegleid), mille järgi saab umbes 70% sõnade sugu määrata sõnade lõppude järgi. Õppisin need muidugi selgeks ning üritan veel edasi, et neist täiesti aru saada. Sakslasel pole nendega muidugi probleeme, kuid minu jaoks on see kõik väga segadusse ajav.
  3. Tegeleda tasapisi jõulukinkide soetamisega. Tehtud! Vähemalt need, mis ma Eestisse saadan. Sakslastele muretsen need detsembri jooksul (enamus tegelikult isegi juba olemas).
  4. Alustada saksakeelse Harry Potteri lugemist. Kahjuks polnud aega, sest loen ühte ingliskeelset Harry Potterit ja me peame koolis "Der Vorleseriga" tegelema.
  5. Kokata saksa retseptide järgi. Katsetasime emaga uusi retsepte ning väga hästi tulid välja. Tegin muidugi ka eestipäraseid toite. YFU Adventstreffenil läksid mu eesti koogid ikka väga inimestele peale. Halleluujah!
  6. Koolis võimalikult palju kaasa teha. Ausalt öeldes olin kooli alguses rohkem aktiivsem. Teen küll kaasa, kuid mitte nii palju. Enamus tundidest veedan lihtsalt sõnavara juurde õppimisega ja reeglite selgeks saamisega. Kirjutan üksikuid konspekte kaasa, kuid mitte väga. Olen ka väga väsinud olnud ning teen vahest harva tundides pisikesi uinakuid.
  7. Veeta teistega koos võimalikult palju kvaliteetset aega. Soovisin rohkem sõpradega aega veeta, kuid kahjuks oli palju segavaid faktoreid, (vähene vaba aeg, uute harjumuste omaks võtmine, parema jala reielihaserebend ja väsimus). Kuid olen õnnelik, et perega väga palju aega koos veetsin. Olen nendega väga lähedaseks saanud ning nad on mulle teise pere eest ja olen selle üle väga tänulik. Tunnen, et kuulun siia perre, et mind on omaks võetud ning et nad väärtustavad mind sama palju kui teisi pereliikmeid.
  8. Olla avatud. Olen olnud võimalikult avatud. Naeratan kogu aeg inimestele, aitan teisi võimalikult palju ning suhtlen teistega rohkem.
  9. Kajastada enda tegemisi blogi kaudu. Tähtsamad sündmused tõin blogis välja. Tegelikult toimus palju rohkem, kui kirja sai pandud, kuid mul kahjuks pole aega ja jaksu olnud kirjutada.
  10. Olla tänulik! Olen vägagi tänulik olnud ning seda teistele ka välja näidanud. Mul on väga hea meel siin olla!

Täna oli väga rahulik päev. Tavalised koolitunnid. Tegime täna hispaania keeles töö (sõnavara ja grammatika). Mul tuli eile õhtul 1 tund enne magama minekut meelde, et see töö on tulemas ja muidugi olid mu kõik hispaania keele asjad koolis, seega ei saanud selleks õppida. Õppisin täna esimese kahe tunni jooksul võimalikult palju sõnu, et ma ei põruks töös. Hinded pole mulle küll tähtsad, sest Eestisse tagasi minnes ei anna need mulle midagi, kuid tahtsin ikkagi võimalikult hästi tööd kirjutada.

Töö oli üllatavalt kerge ning õpitud sõnad tulid väga kasuks. Sain esimesena valmis, kuid loodetavasti tegin ikka kõik õigesti. Sisetunne ütleb, et hindeks tuleb 1, kuid eks näis.

Kehalises kasvatuses hakkasime võimlemisega tegelema. Mina küll kaasa tegema ei pidanud, sest mu parem jalg pole veel täiesti terve, seega vaatasin pealt. Järgmisest nädalast plaanin kaasa teha. Peame tegema kätepeal seisu, peapeal seisu, hundirattaid jne. Kardan neid teha, sest kardan ennast kuidagi moodi vigastada, kuid eks näis, kuidas sellega läheb. Vähemalt pole ma ainuke klassis, kes pole sellisest võimlemisest väga vaimustuses.



esmaspäev, 30. november 2015

Perekondlik nädalavahetus

Reede, 27.11.2015


Koolipäev nagu koolipäev ikka. Üllatavalt lühike päev oli tegelikult, sest teine tund oli vaba ning viies ja kuues tund jäid ära, seega jõudsin kella veerand ühe ajal juba koju. Sain saksakeelse The Sims 4 kätte, millest olin väga ekstaasis. Panin mängu installima ning läksime ema ja vennaga pärastlõunal linna. Õhtupoolikul avati Rintelnis jõuluturg ning Christopher esines seal paari inimesega orkestrist. Käisime veel kinke ostmas ning peale seda külastasime ka Marktkaufi, kus ostsin väga palju magusat, mida Eestisse saadan (need, kes saavad, olge õnnelikud :D). Koju jõudes küpsetasime kooki ning tuju oli väga hea.

Jõuluturg nägi väga ilus välja. Kõik tuled olid imelised, kuusk oli vahva ning kogu õhkkond oli mõnus. Valasin paar pisarat ka, sest kõik oli lihtsalt nii vapustavalt kaunis.



Laupäev, 28.11.2015


Panin äratuse kella kümneks, et jõuda enda asjadega ilusti valmis. Kaunistasin kooki, panin asju valmis ning sättisin. Kella poole ühe ajal hakkasime ema, Christopheri ja väikevennaga sõitma. Viisime väikevenna ta parima sõbra juurde ning ise suundusime kolmekesi Hannoveri poole, kus pidi toimuma YFU Adventstreffen. 

Jõudsime asukohta, kuid polnud kuhugile parkida, seega sõitsime kuhugi eemale, et saaks autot parkida. Jalutasime YFU kohtumisele, mis toimus ühes väikeses majakeses ühe kiriku kõrval. Kuna iga vahetusõpilane, kes sinna läks, pidi tooma kaasa enda riigile omapärast toitu. Ma küpsetasin eelmisel päeval õuna-martsipanikooki ning tegin küpsisetorti. Viisin kaasa ka Kalevi šokolaadi. Mõlemad koogid söödi väga kiiresti ära ning šokolaad samuti. Kuulsin mitmelt inimeselt kiidusõnu!

Alustasime üritust enda tutvustamisega ning suundusime siis välja, et kahte energizerit teha. Enamus korraldajatest käisid vahetusaastal USAs (Saksamaal on see väga populaarne, et minnakse just USAsse). Ühe korraldaja tütar käis Eestis vahetusaastal ning ta ütles, et meie keel on huvitav. Seejärel jaotati meid kahte gruppi: vahetusõpilased ja vahetuspere. Meie läksime alla korrusele ning teised jäid üles. Toimus tore töötuba, kus arutasime ja kirjutasime neljal erineval teemal (kool, vahetuspere, keel ja kontakti hoidmine pärisperega). Seejärel pidime valmistama plakati enda riigi jõulutraditsioonide kohta. Olin Ronjaga (Soome) paaris ning tegime ülevaatliku postri.


Seejärel läksime saali, kus olid kõik vahetuspered ning pidime enda riigi jõulutraditsioone neile tutvustama. Kuulsime mitmete riikide (alustades USAst kuni Türgini) traditsioone ning väga huvitav oli. Saime erinevate riikide toitu ka maitsta ja väga põnev oli. Sain endale Türgist, Moldovast ja Mehhikost tutvusi juurde ning mul on selle üle väga hea meel. Riley (mu üks lähedasematest sõpradest ja vahetusõpilane USAst) oli ka kohal ning ta sai Christopheriga ka tuttavaks. Tohutult tore oli teda näha ning millalgi lähiajal sõidan jällegi Hannoveri, et temaga kokku saada.

Ema ja Christopher ütlesid mulle, et nad on mu üle uhked ning mul oli seda ainult rõõm kuulda. Nendepoolne toetus on mulle väga suureks abiks!

Kui üritus lõppes, tahtsime minna auto juurde, et koju sõita, kuid oh häda, me olime unustanud, kuhu me auto parkisime. Kõndisime väga väga väga väga väga palju ning kuna väljas oli pime, siis see raskendas otsinguid. Lõpuks peale 1h otsimist leidsime auto üles ning saime hakata koju sõitma.

Õhtul hilja rääkisime veel Christopheriga sellest üritusest ning tema ja ema ütlesid, et see oli väga informeeriv ja tore.


Pühapäev, 29.11.2015


Ärkasin imelikul kombel pool üheksa üles ja rohkem und ei tulnud. Sõime perega koos hommikust, tegelesin enda asjadega ning kella ühe aeg hakkasime ema, isa ja väikevennaga kodust sõitma. Külastasime ühte jõululaata ning peale seda läksime Porta-Bad'i ujuma. Porta-Bad on üks tore väike veekeskus Porta Westfalicas Nordrhein-Westfaleni liidumaal. Meenutas veidike Tervise Paradiisi, kuid see saksa oma oli mini-versioon. Tore päev jällegi perega veedetud. Kahju, et Christopher tulla ei saanud. Ta pidi orkestriga Rintelnis jõuluturul esinema. Loodetavasti tuleb ta järgmine kord.

Käisime peale ujumist ka ühes Itaalia restoranis söömas. Hinnanguks annaksin viiepallisüsteemis 1,5. Pidime tohutult kaua ootama, teenindus andis soovida, kelner oli ülbe hoiakuga, meie toit viidi valesse lauda ja teiste toit toodi meile. Hinnad olid keskmisest kaks korda kallimad. Tellisin enda lemmiku pizza, mis oli maitselt hea, kuid mitte parim. Enam sinna küll ei lähe. :D



neljapäev, 19. november 2015

poolteist

Viimased poolteist nädalat on minu jaoks olnud väga emotsionaalsed. Palju on olnud tujude kõikumisi, segadust ning muretsemist.

Esmaspäev, 09.11.2015


Ma ei tea kuidas, aga kõik läks sel päeval valesti. Ükskõik, mida ma tegin, kõik tuli halvasti välja. Pool päeva veetsin nuttes, sest olin endast väga väljas ning ei osanud midagi ette võtta. Olin ennast mitu päeva kuidagi veidralt ja segaduses tundnud, seega hakkasin muretsema, mis minuga lahti on. Otsisin sahtlipõhjast YFU Eesti ellujäämisõpiku välja ja hakkasin lugema. Jõudsin kultuurišoki teemani ning peale selle läbi lugemist sain aru, mis minuga lahti on. Mul on vist kultuurišokk. Appi!

"Tunned sisemist konflikti oma uute ja vanade väärtuste vahel. Võid tunda end eemaletõugatuna, agressiivsena või isoleerituna maailmas, mis ei jaga sinu tegemisi, mõtteviisi, käitumist ja isegi ei "mõista" sind. Füüsilised sümptomid (unisus, tahaks palju ja kogu aeg magada; toiduharjumused on muutunud- sööd vähem või rohkem kui vanasti, nutmine, kergelt haigestumine...) ja ka vaimsed sümptomid (tunned end üksikuna, tüdimus, koduigatsus, kodu idealiseerimine, sõltuvuse tunne, ujedus, vaenulikkus, sotsiaalne tagasitõmbumine, suur mure oma tervise ja turvalisuse pärast, reeglite vastu mässu tunne, stereotüüpide loomine vahetusriigist...) võivad ilmneda. Enesehinnangu langus on ka väga sage. Tugev ebameeldivustunne vastuvõtva maa kultuuri suhtes, eksisteerimise küsimus: kes ma üldse olen ja miks ma olen?"

Arvasin küll, et äkki mul oli lihtsalt halb päev, kuid olin ennast veidralt tundnud juba mitu päeva ja peaaegu kõik (90%), mis seal kirjas oli kultuurišoki kohta, vastas minu puhul tõele. Mõtlesin, et analüüsin järgmisi päevi ning üritan enda mõtetele selgusi leida.


Teisipäev, 10.11.2015


Ärkasin ülesse 5.35 ning tundsin ennast väga kehvasti. Tugev peavalu, nõrkusetunne ja suutmatus ennast liigutada. Kuidagi sain kööki kõnnitud ja öeldud emale, et ma ei tunne ennast just väga hästi. Ta lubas mul koju jääda ning läksin tagasi voodisse. Üritasin magada, kuid ei suutnud. Ema tõi mulle hommikusöögi voodisse ning tegi mulle kuuma teed ka. Samuti tõi ta mulle peavalu rohtu ja palju vett. Suurema osa päevast veetsin lihtsalt voodis, sest ma ei suutnud ja mul polnud jõudu midagi väljaspool voodit teha. Mõlgutasin enda mõtteid ning mõtlesin ka eelmise päeva kohta. Enne ma ei muretsenud enda tervise pärast, kuid nüüd tuli see punkt ka juurde. Ema tuli päeval korraks töölt koju, et küsida, kuidas ma ennast tunnen. Väga armas temast! :´)

Õhtupoolikul rääkisin Christopherile, kuidas ma ennast tunnen ja enda emotsioonidest (kultuurišokk). Ta ütles, et keeruline olukord, kuid ta üritab aidata mul sellest võitu saada. Ta oli hästi toetav ning lubas edaspidi ka mulle toeks olla. Kuna ta on mu saksa parim sõber, siis on mulle tema toetus kõige tähtsam.

Üritasin välja selgitada, mis mulle kultuurišoki puhul kõige rohkem muret valmistab ning selleks on koduigatsus ja isoleeritus.


Kolmapäev, 11.11.2015


Tundsin ennast palju paremini ning otsustasin kooli minna. Koolipäev möödus üsna rahulikult ning õhtupoole seadsime väikevenna ja isaga suuna Mindeni poole, kus toimus üks mess (eelmises blogipostituses rääkisin sellest). Tore õhtu veedetud ning sain enda segastest mõtetest veidikeseks puhkust.


Neljapäev, 12.11.2015


Täiesti tavaline koolipäev. Tunnid olid kella veerand kaheteistkümneni ning tulin bussiga koju. Kella poole neljaks läksin Rhönradturneni trenni ning juba treeningu alguses juhtus midagi minuga. Iga trenni alguses jookseme kolm suurt ringi, teeme jooksu- ning venitusharjutusi. Peame tegema ka spagaati (tegelikult isegi kolme tüüpi). Esimese spagaadi ajal juhtus juba midagi. Nimelt kui hakkasin spagaati tegema, siis kuulsin paremast jalast väga imelikku häält (nagu ragin), kuid ma ei arvanud, et midagi tõsist on. Jalg hakkas muidugi tohutult valutama, kuid üritasin sellest mitte välja teha. Lõpuks ei suutnud ma seista, kõndida, istuda ja lamada ilma valuta. Kolmetunnise trenni asemel olin ainult poolteist tundi ning kutsusin ema järgi, sest ma ei suutnud valu enam välja kannatada.

Kui jõudsime koju, siis tegime mulle vannivee valmis ning lisasime erinevaid tooteid, mis pidid valu vastu aitama ning võtsin ise ka rohtu. Otsustasime kella kaheksa aeg haiglasse sõita. Christopher jõudis just enne meie lahkumist koju ning ta oli väga segaduses, kui ema ütles, et me lähme nüüd haiglasse. Christopher aitas mul jalanõud jalga saada ning trepist alla kõndida. Sõitsime Stadthageni haiglasse ehk Krankenhausi. Christopher läks kähku sisse ning tõi mulle ratastooli. Istusin ratastooli ning ta hakkas lükkama. Huvitav on see, et viimane kord, kui ma ratastoolis istusin, oli eelmise aasta suvel ning just SAKSAMAAL. Mis toimub? :D

Saime lõpuks arsti kohtumisele ning tuli välja, et tegemist on parema jala reielihaserebendiga. Õnneks pole täielik rebend, vaid osaline, kuid siiski vajab ravi. Sain kooli jaoks tõendi, et ma ei lähe 4 nädalat kehalisse kasvatusse ning samuti sain endale kargud valida. Valikus oli neli värvi, kuid valisin muidugi musta värvi kargud. Nägin vaeva, et nendega kõndida, sest mul pole kunagi karke olnud. Praeguseks olen juba professionaal.


Reede, 13.11.2015


Öösel ärkasin mitu korda üles, sest jalg valutas ning võimatu oli magada. Võtsin ka valuvaigisteid, et saaksin kasvõi natukenegi magada. Õnneks ei pidanud kooli minema, sest ema lubas koju jääda. Magasin võimalikult palju, küpsetasin muffineid ja puhkasin. Sain paljudelt inimestelt armsaid soove, et saaksin kiiresti terveks ning samuti ka sakslastelt (Gute Besserung!). Marian ja Petra käisid päeval meie juurest läbi ning soovisid mulle ka head paranemist.

Õhtupoolikul tegime mulle jälle vanni ning kasutasin erinevaid vanniõlisid ja väga mõnus oli. Rahustav muusika aitas ka väga palju kaasa. Enne magama minemist aitas Christopher mu jalga uuesti kinni siduda, sest mul oli endal seda raske ja valus teha. Nüüdseks on ta mu jalga peaaegu iga päev sidunud.


Laupäev, 14.11.2015


Öö oli jällegi üsna unetu. Midagi erilist ei teinudki. Lugesin raamatut, puhkasin jalga, sõin valuvaigisteid jne.


Pühapäev, 15.11.2015


Sama, mis laupäevalgi + õppisin karkudel kõndima ning treppidel kõndimine on ikka väga raske.


Esmaspäev, 16.11.2015


Läksin jälle kooli ning juba kooli juurde jõudes olin karkudel olemisest väsinud ja oleksin tahtnud tagasi koju minna. Paljud küsisid mu käest, et mis juhtus ning kuidas ennast tunnen. Inimesed hoidsid mulle uksi, tegid minu jaoks tee vabaks, ootasid mu järel jne. Väga armas neist! Kuidagi hädavaevu elasin 9 tundi üle. Pidime koolis üsna palju ringi liikuma, seega koolipäeva lõpuks oli mu keha täiesti kurnatud. Käed olid punased ja vasak jalg hakkas ka valutama (toetamisest).

Koju tulin bussiga ning väga kohutav bussisõit oli. Buss oli täiesti täis. Tahtsin istuda, kuid ühtegi vaba kohta polnud. Õnneks andis Pia enda koha mulle (dankeschön!), seega sain ilusti istuda. Julia seisis mu kõrval ning rääkisime juttu (inglise keeles). Natukese aja pärast hakkas mingi poisike, kes minu taga istus, Julia vastu häält tõstma ning teda sõimama. Lisas veel kurja häälega "Kas sa oled loll? Mis mõttes sa räägid inglise keelt? See on Saksamaa, sa pead saksa keelt rääkima." Hakkasin ennast halvasti tundma, sest Julia ei teinud midagi valesti ning tema peale karjuti minu pärast...

Kui jõudsin koju, siis sõin lõunasööki ning ei suutnud ennast tagasi hoida ja hakkasin taaskord nutma. Tükk aega nutsin ning ema rahustas mu maha.


Teisipäev, 17.11.2015


Küllaltki tavaline koolipäev. Geograafia jäi ära, sest õpetajat polnud koolis. Kell 13:05 saime juba koolist vabaks ning tulin 13:20 bussiga koju. Bussisõit oli jällegi "põnev". Poole tee peal tuli üks naine koos lapsevankriga bussi. See naine nägi, et ma olen karkudel, kuid ta tahtis mu kohta endale saada. Ütlesin, et olen valudes ja ainuke asi, mis hetkel aitab, on istumine. Tema muidugi ei rõõmustanud selle vastuse üle. Kõik kohad meie ümber olid täis. Mitu inimest isegi pakkusid talle enda kohta. Ta keeldus, kuid endiselt küsis minu kohta endale. Lõpuks ütlesin, et lähen kahe peatuse pärast maha ja siis saab mu koha endale, kui ta nii väga tahab. Rintelnis elavad ikka väga veidrad inimesed, kes on vist puuga piki pead saanud.

Õhtupoolikul jõudis Christopher ka koju, sest ta käis ühel koolikonverentsil. Ta teavitas, et koolis võeti uus reegel vastu. Telefonid on keelatud! Tundides + vahetundides. Mina selle uudise üle just väga rõõmus polnud.

Olgu, saan aru, et tundides on keelatud (väga loogiline ja see oli mu eesti koolis ka samamoodi), kuid miks vahetundides? Mis siis, kui midagi tõsist juhtub ja kedagi pole läheduses? + ma teen enamus tõlkimist just telefoni abiga, seega mul läheb nüüd raskeks. Kannan küll igapäevaselt eesti-saksa sõnastikku kaasas, aga seal on nii palju sõnu puudu ja aega kulub rohkem, kui tõlgin sõna-sõna haaval.

Küsisin, et mis siis saab, kui kasutan telefoni. Ta ütles, et kui tunni ajal kasutan, siis õpetaja võtab ära ja saan selle tagasi, kui vanemad tulevad kooli. Kui vahetunni ajal kasutan, siis õpetaja võtab ära ja saan koolipäeva lõpus selle tagasi.


Kolmapäev. 18.11.2015


Järjekordsed 9 tundi oli vaja üle elada. Telefoni ei kasutanud kordagi ning harjutan ennast juba ümber. Saime hispaania keele eksamid tagasi, mille me tegime enne vaheaja algust. Hindeks sain 2 ning olen selle üle väga väga rõõmus. Ülesannete kirjeldused olid saksakeelsed ning pidin mõlemast keelest aru saama. Kui oleksin valesti aru saanud, siis oleksid mul ülesanded ka valesti olnud tehtud. Klassis oli ainult üks üks (Juliusel), kaheksa kahte, kuus kolme, kaks nelja ning üks viis. Õpetaja kiitis ka!

Bussisõit möödus õnneks üle pika aja rahulikult ning probleeme ei esinenud.

Suudan juba ilma karkudeta ning normaalse inimese moodi kõndida, kuid väga valus on. Karkudel olles pole nii palju valu tunda. Terve keha muidugi valutab, kuid pole hullu.



Täna, neljapäev, 19.11.2015


Väga väga väga igav päev. Suutsin enda telefoni koju unustada.

Esimene tund oli poliitika, siis geograafia, füüsika, ajalugu ning kaks muusikat. Muusikas ei saanud jälle mitte midagi aru ning tahtsin nii väga koolist koju saada, sest ei jaksanud enam koolis olla. Tundsin ennast jällegi kurvana, kuid pole hullu, saan hakkama.

Veidike igav on, kui ei saa tantsima, Rhönradturnenisse ja kehalisse kasvatusse minna, kuid elan need 3-4 nädalat üle.

Õhtupoolikul sõin šokolaadikreemi, õppisin saksa keelt, tegin hispaania keele kodutööd ning võtsin ühe rahustava vanni, mis aitas väga! Hetkel on rahulik olla ning Christopher sidus natuke aega tagasi mu jalga. Positiivne on see, et ärkasin öösel ainult ühe korra üles, seega nii suuri valusid enam pole ning saan paremini magada!



pühapäev, 15. november 2015

armastusest messide ja karussellide vastu

Eelmise nädala reedest kuni selle nädala esmaspäevani toimus Die Rintelner Herbstmesse. Otsustasime Alina ja Piaga sinna laupäeval minna. Otsus tuli väga kiiresti! Jõudsin kella kuue aeg spast koju ning tuli välja, et 45 minuti pärast võiks juba messile minna.

Jõudsime kella seitsmeks linna ning uudistasime ringi. Sõitsime mitme karuselliga ringi ning nautisime õhtut. Ostsime crepe'sid ja ma võtsin selle muidugi Nutellaga. Väga maitsev oli ning sain kõhu täis. Ostsin endale ka colat joogiks (üks klaasitäis maksis 3 eurot) ning huvitav oli see, et kui viisin klaasi tagasi, siis sain 1 euro tagasi.

Alina ja Pia lahkusid kell üheksa ning sain natukese aja pärast Christopheriga kokku (ta tuli enda parima sõbraga ka messile). Olin nendega umbes pool tundi ning sain Melinaga kokku. Ta oli messil enda sõpradega ning veetsin nendega aega kuni kolmveerand üheteistkümneni, sest vihma hakkas sadama. Sain uuesti Christopheriga kokku ning olime linnas poole kaheteistkümneni. Ema tuli meile järgi ning sõitsime kodu poole. Tore õhtu veedetud toreda seltskonnaga!



Selle nädala kolmapäeval läksime isa ja väikevennaga õhtul Mindenisse, sest seal toimus samuti üks mess. Saime vanaema ja vanaisaga kokku, vestlesime ning uudistasime jällegi ringi. Käisime väikevennaga koos ühel atraktsioonil, mis oli mini versioon Ameerika mägedest ning see väntsutas ikka meid väga. Samuti käisime koos ühel suurel vaaterattal. Vaade oli hea, kuid väga väga külm oli.





Otsustasin minna veel ühele atraktsioonile, mida tegelikult kartsin. Eestis on see Tivolis ka olnud ning üks kord oli mul isegi võimalus minna, kuid loobusin, sest kartsin seda väga. Kolmapäeval mõtlesin, et nüüd või mitte kunagi ning läksingi. Atraktsioon oli 42 meetrit kõrge ning kiirus oli 110 km/h. Kiljusin üsnagi palju ning väga lahe oli! Terve õhtu värisesin, kuid see oli seda väärt.




teisipäev, 10. november 2015

100 päeva- aitäh!

"Yesterday's the past, tomorrow's the future, but today is a gift. 
That's why it's called the present."
-Bil Keane



Olen nüüdseks Saksamaal olnud juba 100 päeva. Aeg on meeletult kiiresti möödunud, kuid olen tänulik iga hetke eest. Mõtlesin teha lõpuks postituse toetajate kohta, tänu kellele ma siin üldse olen.

TUHAT TÄNU:

AS Fortrade
Andrus Paat
Aana Remiküll
Elvi Kivimäe
Gerli Lehtlaan
Karin Kangro
Ülla Sulger
mu vanemad
YFU Eesti üheskoos koostööpartner Go Traveliga
ja veel kaks ettevõtet/eraisikut, kes palusid enda nime mitte avaldada.

Panustasin ka ise enda vahetusaastasse ning käisin suvel isegi tööl, et Saksamaa jaoks raha teenida.

Tohutult suureks abiks oli stipendium väärtusega 2000€. Arvatavasti, kui mulle poleks stipendiumit osutatud, oleksin projekti lahtiseks jätnud ning enda unistusest loobunud. Nägin stipendiumi saamisega palju vaeva ning olen tohutult tänulik! Mäletan, kuidas ma nutsin rõõmupisaraid, kui sain teada, et stipendium on minu. Mu kullakallis ema nuttis minuga koos :'). See oli kahtlemata üks parimaid päevi minu elus.




Ma ei suuda tänulikkust sõnadesse panna, sest nii palju on öelda. Olen õnnelik, et need inimesed uskusid minusse ning aitasid mu unistuse täitumisele kaasa. Samuti sain ka väga palju moraalset tuge ning olen selle üle tohutult tänulik.

Muidugi sain ma paljudelt firmadelt ja eraisikutelt vastuseks "ei", kuid see ei hoidnud mind tagasi ning pingutasin edasi. Sain väga palju julgust ja enesekindlust juurde ning suudan nüüd rohkem võõrastega suhelda. Samuti oli kurb, et paljud lihtsalt ignoreerisid (umbes 80% inimestest, kellega ühendust üritasin saada). Ei läinud mööda ka neid hetki, kui mind ja mu unistust solvati ning maha tehti, kuid nüüdseks olen siin ning elan enda elu parimat aastat.