esmaspäev, 31. august 2015

Isa sünnipäev ja YFU grillpidu

Eile, 30. augustil, oli mu isal (host-isal) sünnipäev.
Pidu algas kell 11.00 ja kestis õhtuni välja. Nägin väga paljusid isa sõpru ning ka teisi tuttavaid, kellest mõnega olen juba varem kohtunud.

Mind tutvustati paljudele ning sain jälle tähelepanu keskpunktis olla. Kahju, et mu saksa keel pole veel piisavalt hea, et saaksin vabalt suhelda.

Mind rõõmustas väga see, et Lea tuli kohale (üks pisike tüdruk, kes läheb sellel aastal 1. klassi). Kui viimane kord teda nägin, siis ta kallistas mind palju. Samuti ka eile! :')
Ta rääkis minuga nii palju ja nii kiiresti ning tal on peen hääl ka, seega enamuse ajast olin hädas aru saamisega. Käisin pidevalt sõnaraamatust vaatamas, mida ta nüüd mulle ütles. Õnneks tuli ta 14-aastane vend Melvin varsti meie juurde ning kuna ta valdab veidike inglise keelt, siis ta sai mulle tõlgiks olla.

Lea kammis mu juukseid kogu aeg, tegi mulle erinevaid patse ning kui ma avasin Duplo šokolaadipaki, siis ta oli väga õnnelik. Kuna iga šokolaadiga saab kaasa ka kleepsu mingist loomast, siis ta käis mulle neid kogu aeg näitamas ja ta kleepis kõik kleepsud enda keha külge :D

Mõne aja pärast jõudis ka Maren kohale. Mängisime Mareni ja Melviniga mitu tundi Wii'd ja naersime kõht kõveras.

Kinkisin muidu isale pooleliitrise Vana Tallinna, Ewert and The Two Dragons'i CD ja Kalevi valge šokolaadi küpsisetükkide ja maasikatega (ta jumaldab valget šokolaadi). Ta oli väga rõõmus ja tänas mind! :)

Kui Lea ja ta pere pidi lahkuma, siis ta kallistas mind lõpus väga palju, ei tahtnud lahti lasta ning koju minna. Kokkuvõtlikult oli jällegi väga väga tore õhtu veedetud. + ilmaga vedas tohutult palju (õhtupoolikul oli 31'C sooja)!


YFU grillpidu

Reedel, 28. augustil, käisime vanematega Hannoveris ühel YFU poolt korraldatatud grillpeol.
Kohale oli oodatud praegused vahetusõpilased, kes elavad Niedersachsenis, nende vanemad ja inimesed, kes muidu elavad Saksamaal, aga käisid kuskil YFUga.

Kui jõudsime vanematega kohale, siis arvasin, et see üritus ei tule väga huvitav ja kas me tõesti peame seal kella kaheksani olema (algas kell neli). Kuid sain mõne aja pärast paljude uute lahedate inimestega tuttavaks, kes on selleks aastaks Saksamaale tulnud (eriti lahedad olid üks poiss ja üks tüdruk USAst). Aeg läks nii kiiresti ja korraga oligi kell juba pool kaheksa, kui vanemad tulid mu juurde ja ütlesid, et me hakkame ära minema. Kahju oli lahkuda, sest need yfukad, kes seal üritusel olid, olid nii toredad ja vahetusõpilastel on alati selline värskendav aura (seega nendega on tore koos olla). Jagasime veel omavahel numbreid ja jätsime hüvasti.

Loodan, et näen neid millalgi jälle. Oktoobris pidi järgmine YFU kohtumine tulema, seega loodetavasti on nemad ka kohal. Loodame parimat!

Mäletan, et ütlesin sellel üritusel Riley'le (USAkas), et vägagi normaalne on näha inimesi, kes räägivad omavahel inglise, saksa või prantsuse keeles (sellel grillpeol oli paar sellist gruppi), aga põhimõtteliselt võimatu on kohata tänaval või kusagil mujal väljaspool Eestit inimest, kes räägib eesti keelt. Kui läksime Riley'ga juua võtma, siis tuli korraga üks tüdruk Vera mu juurde ja hakkas eesti keeles rääkima.

Te oleksite pidanud mu näoilmet ja reaktsiooni nägema (hakkasin kohapeal üles-alla hüppama). Olin nii ekstaasis! Ma pole pikka aega kohanud inimest, kes valdab eesti keelt, appi!
Ta käis 2013/14 aastal YFUga Eestis ja ta rääkis mulle, kui väga ta Eestit igatseb. Mul oli nii tore üle pika aja jälle kellegagi silmast silma oma emakeeles rääkida! + tuli välja, et sellel üritusel oli veel kaks tüdrukut, kes käisid YFUga Eestis. Nii vahva!



laupäev, 29. august 2015

Kooli külastamine: esimesed esmamuljed

27.08.2015
neljapäev


Ärkasin kell üheksa hommikul, sättisin, sõin ja juba hakkasimegi emaga linna poole liikuma. Sõitsime Mareni maja juurde ning ta tuli meiega kooli kaasa.

Käisime kaheksandal augustil ema ja Caroliniga juba kooliterritooriumil kõndimas, et näeksin koolile kuuluvaid hooneid + ümbruskonda. Kool on ainult kahekorruseline, kuid ma ei osanud arvata, et see on seest nii suur! See oli ikka tohutult suur. Meenutas isegi labürinti, kuhu ma arvatavasti millalgi ka ära eksin (üsnagi kindel selles).

Käisime sekretäri juurest läbi, saime mingid dokumendid ning kohe kohtusime ka Hr Büttneriga (koordinaator ja ta tegeleb 10.-12. klassidega). Teadsin, et lähen 10ndasse klassi, kuid arutasime ühel päeval emaga, et äkki on mul isegi võimalus minna 11ndasse (Eestis peaksin minema 11ndasse). Põhjuseid, miks tahtsin minna 11ndasse on palju, kuid üks peamistest põhjustest oli see, et need vahetusõpilased, kes sellel aastal ka meie kooli tulevad, lähevad just 11ndasse ja oleksin tahtnud nendega koos olla (nad elavad seda sama läbi, mida minagi).

Kuid otsustasime ikkagi, et jään 10ndasse:

  • 10ndas on tavalised klassid, kuid 11ndas hoopis kursused
  • 10. klassis on sama koosseis, kuid 11ndas puutuksin kokku kogu aeg erinevate inimestega (Hr Büttneri sõnul oleks mul lihtsam inimestega harjuda ja sulanduda just 10ndas)
  • 10nda ja 11nda klassi hindamissüsteem on veidike erinev:
  • 10. klassis saadakse hindeid 1-6, 1 on parim hinne ning 6 on halvim, kuid 11. klassis saadakse punkte 1-15 (mida rohkem, seda parem) ja need punktid on tähtsad koolilõpetamisel
  • kuna mu saksa keel pole veel piisavalt hea, siis hakkaks mul 11. klassis väga raske (Hr Büttneri sõnul saan poole aasta pealt minna 11ndasse üle, kui soovin)
  • 10ndas on veidike väiksem koormus kui 11ndas
  • 10. klass läheb kevadel üheks nädalaks Berliini, kuhu Hr Büttner soovitas mul kindlasti minna
  • tean hetkel 10. klassist kuute inimest (11ndast ainult ühte), seega oleks mul sissesulandumine veelgi hõlpsam
Fun fact: 10. klassis on see aasta 6 paralleelklassi (igas klassis umbes 20-25 inimest)

Hr Büttner ütles seda ka, et ma ei peaks hinnete pärast muretsema, et naudiksin lihtsalt Saksamaad, seda ühiskonda, keeleõpinguid ja kogu vahetusaastat, kuid ütlesin talle ikkagi, et annan endast parima. Ta küsis veel igaksjuhuks, et ega mul neid hindeid pärast Eestis vaja ei lähe (õnneks ei lähe, sest otsustasin jätta aasta vahele).

Igaüks saab endale valida kolm põhiainet ning ülejäänud ained tulevad juurde. Hr Büttner leidis, et oleks parim, kui käin alguses samades põhiainetes, mis on ka Marenil ehk siis kunst, muusika ja filosoofia. Kui ma oleksin saanud ise valida, siis oleksin üheks kindlasti võtnud kunsti, seega selle üle on mul hea meel. Samuti ka filosoofia üle. Muusika üle ma väga ei rõõmusta. Nad õpivad väga palju teooriat (põhimõtteliselt samu asju, mida ka muusikakoolis õpetatakse). Kuid pidin saama hiljem ära vahetada, kui soovin.

Veel üks suurepärane asi on see, et kui mulle mingi aine väga ei sobi, mul on seal raske või on mingeid probleeme sellega, siis saan aineid vahetada. Pean lihtsalt Hr Büttneri poole pöörduma, asjad läbi arutama ning ainete vahetamisega pole mingit probleemi. Pidin mingi teatud aja tagant teda veel koolis külastama, et arutada senist arengut. Õnneks on ta väga tore ja mõistlik inimene!

Tore on ka see, et ma hakkan koolis hispaania keelt õppima (lähen algajate klassi). Saksa keelde lähen paar aastat minust noorematega, et mul oleks veidike lihtsam + keeleõpingute jaoks oleks see variant parem.

Gymnasium Ernestinum Rintelnis on tore see, et alates 10. klassist saab koolist välja supermarketisse minna süüa ostma (ei pea koolitoitu ostma)! Samuti ka see, et iga aasta teeb 12. klass kooli heaks midagi. Üldjuhul istutatakse lilli, põõsaid, puid või hoopiski värvitakse kooli siseseinad värvilisteks (praegused kooli siseseinad näevad väga vahvad välja!). Ühel aastal joonistati erinevate riikide lippe ning minu suureks üllatuseks oli ka Eesti lipp koolis olemas!


Kui tulime koolist tagasi, siis viisime Mareni ära, rääkisime ta emaga veidike juttu ning leppisime kokku, et nad tulevad õhtul meile külla ja mängime lauamänge!

Kui jõudsime koju, siis otsustasime ema ja isaga, et lähme Hamelni šoppama, halleluuja! Üsnagi vihmane ilm oli ka, seega sai samal ajal midagi toredat teha (minu jaoks on šoppamine väga tore, haha). Hankisin endale mitmeid asju ning täiendasin ka garderoobi. Ostsin ühel päeval endale Mindenist ka kooli jaoks päeviku, mis maksis 17.95 eurot (appi!), aga see nägi minu arust ilus välja ja see on väga palju huvitavat täis.





Kui jõudsime šoppamast koju, oli kell juba veidike kuus läbi. Läksime seitsme aeg isa ja vennaga tuletõrjesse. Florianil ja teistel oli üks õppus, mida isa läbi viis. Mul oli muidugi põnev kõrvalt vaadata + sealsed inimesed on nii toredad ja sõbralikud! :)

Kui kella üheksa aeg koju jõudsime, siis olid Maren ja ta ema juba siin, seega alustasime lauamängude õhtuga. Mängisime paar tundi ja olin õhtu lõpuks niiiii väsinud. Vähemalt oli tore päev!




kolmapäev, 26. august 2015

10 erinevust Eesti ja Saksamaa vahel

1. Ainult üks kord päevas soe toit. Eestis olin harjunud sööma lõunaks ja õhtusöögiks alati sooja toitu, siin see nii ei ole. Meie sööme lõunaks sooja toitu ning õhtuti üldjuhul ainult Abendbroti. Alguses võttis harjumine aega, kuid nüüd pean seda täiesti loomulikuks.

2. Telesaated on ainult saksakeelsed. Kui vaatad Eestis mingit telesaadet, mis on originaalis mingis muus keeles, siis on juurde lisatud subtiitrid. Siin see niimoodi ei ole! Igale saatele loetakse saksakeelne tekst peale. Mulle see isiklikult väga ei meeldi, mitmele kohalikule ka mitte. Kui saade oleks inglise keeles ja all oleks saksakeelsed subtiitrid, siis mõistaksin rohkem toimuvat ja keeleõpingud oleksid ka lihtsamad.

3. Saksa täpsus. Ma arvan, et kõik on kuulnud saksa täpsusest (kui sa ei ole, siis kus sa olnud oled?!?!?!). Siin sellist asja ei eksisteeri! Rongid ja bussid hilinevad, kohtumistele jäädakse hiljaks.

Reaalne näide: Käisin Nina ja Floriani ühissünnipäeval. Kutsutud oli umbes 50 inimest ja pidu pidi algama kell 20.00. Üle poolte külalistest jõudsid kohale umbes pool tundi hiljem kui oleks pidanud.

Tuletan meelde ka minu perre jõudmist! 15.10 pidi rong jõudma Mindenisse, kuid olime 15.16 veel Hannoveris ja rong polnud liikuma hakanudki.

4. Soovid leida avatud wifi võrku? Võimatu! Eestis on see normaalne, et paljude wifi võrgud on avatud ning internetti pääsemisega pole probleeme. Siin see nii ei ole! Kõigi wifi võrgud on kinnised ning kui soovid internetti pääseda, siis pead selle eest hingehinda maksma! Õnneks saime mu saksa telefoninumbrile spetsiaalse paketi, mille eest ei pea väga palju maksma ning sellega tuli kaasa ka võimalus pääseda internetti, kuid internetimahtu pole just kulbiga antud (ainult 500 MB kiiret internetti ning kui 500 MB täis saab, siis internetti saan ikka minna, kuid siis on lihtsalt väga aeglane ühendus).

5. Lõunasöögi ajal ei ole leiba.  Sakslased söövad väga palju leivatooteid (oo, mu imelised brötchenid), kuid lõunasöögilaual pole leiba (oleneb, kas sooja toitu süüakse õhtuti või lõunati).

6. Inimeste tervitamine. Eestis tervitasin ainult neid inimesi, keda teadsin. Saksamaal olles tervitan peaaegu kõiki. Ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei ütleks võõrastele „Hallo!“. Kummaline on ka see, et siin suruvad inimesed väga palju käsi, samuti ka mina. Eestis olles ei teinud ma seda.

7. Vesi.  Kui soovid osta vett, siis sul on võimalus valida kolme erineva vee vahel. Ma joon alati gaseerimata vett, seega valisin esimesel korral Classicu (tundub ju gaseerimata).
Ma eksisin. See oli gaseeritud. Nõrgalt gaseeritud, kuid ikkagi gaseeritud.
Siis sain teada, et sul on võimalus valida Naturell, Classic ja Medium vahel. Naturell on gaseerimata, Classic on nõrgalt gaseeritud ning Medium on tugevalt gaseeritud.

8. Jalgrattad ja noored. Eestis on see küllaltki harv nähtus, kui noored sõidavad jalgratastega. Siin on neid noori just vastupidi väga palju, vähemalt minu ümbruskonnas.

9. Iga 5-10 kilomeetri järel on juba uus linn. Pole vaja palju sõita, et mingisse teise linna minna (linnast välja sõites näed juba järgmist linna). Eestis peab küllaltki palju sõitma, et jõuda uude linna.

10. E-riigi eksisteerimine. Kui olen rääkinud siinsetele sakslastele meie e-riigist, siis nad kõik on väga vaimustuses olnud, sest siin seda ei eksisteeri.  Eestis saab kõike teha interneti ja eesti.ee portaali vahendusel.





pühapäev, 23. august 2015

Avastamas ümbruskonda: käisin üksi jalgrattaga sõitmas

"Ich werde mit einem Fahrrad zu fahren"
"Was? Allein?"

Kuna käisin eile tüdrukutega koos ratastega sõitmas, sain ma rohkem aimu, kuidas kodust rattaga Engerni saada. Käisime ühel päeval ka vanematega sõitmas, kuid me läksime Rintelni kesklinna suure ringiga, sest külastasime isa vanemaid ja tutvusime ümbruskonnaga, seega ei jäänud väga hästi meelde, kuidas ja kust võiks täpsemalt minna.

Otsustasin, et võiksin täna ka sõitma minna. Kuna isa läks bändiproovi, siis pakkusin ideed emale ja vennale. Ema oli väsinud ja Florian ei tahtnud tulla (väitis, et talle ei meeldi rattaga sõita :( ). Mõtlesin, et lähen siis üksi. 

Kuhu minna? Mis kaudu?

Kokkuvõttes sõitsin suure ringiga Engerni spordiplatsi lähedale, kust läksin edasi läbi metsa Steinbergenisse, sealt edasi Engerni ja siis suundusin Rintelni kesklinna. Tulin tagasi täpselt samamoodi nagu ka läksin (seekord jätsin Steinbergeni vahele). Oleksin saanud ka lühemat teed mööda tagasi tuldud, kuid ei mäletanud täpselt teed (tulime lühemat teed mööda vanematega ühel päeval tagasi), seega ei hakanud riskima ja läksin tagasi suurema ringiga.

Sõitsin kokku umbes 20 kilomeetrit. Väga mõnus, kuid väsitav oli.
Kui suundusin kodu poole, siis umbes 70% ajast oli tuul vastu ja pidin enamuse ajast ülesmäge sõitma- parim kooslus (halleluuja!).

















Tuletõrjealarmist ja esimesest ujumisest Saksamaal

22. august, kell 4.35 öösel

Ärkan ülesse.
Ei suuda aru saada, mis toimub.
Mis heli see on?
Mis asi see undab?
Miks see undab?
Mis kell on?
Appi, kell on ainult 4.35.
Mis toimub?

Väga tore varahommik oli- ärkasin alarmi undamise peale üles.

Esimesel päeval, kui olin perre jõudnud, rääkisid nad mulle, et kuna isa ja vend käivad tuletõrjes, siis neil on sellised väiksed seadmekesed, mis hakkavad undama, kui kuskil on tulekahju (nendele seadmekestele tuleb teade, kus õnnetus juhtus ja nad peavad väga kiiresti reageerima). Vahepeal on see hakanud helisema isegi öösel ja tänu sellele on terve maja seda undamist täis olnud. Nad ütlesid, et küll ma kuulen seda ka millalgi, kuid lootsin, et kui kuulen, siis ikka päeval, mitte öösel.
Sõnusin vist ära. See hakkas eile undama, kell 4.35 öösel. Appi!
Olin ärgates väga segaduses ja ei mõistnud, mis toimub. Kuulsin undamist, kiiret tegutsemist ja ukse sulgemist ning tänu sellele siis ka alarmi vaibumist.

Kui lõpuks ärkasin kella üheksa ajal üles, rääkis isa mulle, mis täpsemalt juhtus. Engernis on üks vanadekodu või midagi taolist. Mingi mees oli otsustanud suitsuanduri all hakata suitsetama :))))
Suitsuandur hakkas undama, tuletõrjekeskusesse tuli teade, meie kodus ja teiste tuletõrjujate kodudes hakkas alarm tööle ning õnnetuspaigale jõudis kohale umbes 100 tuletõrjujat.


Kella kümne paiku läksin vanematega kesklinna. Kuna õhtupoolikul pidi toimuma naabritel soolaleivapidu, siis läksime kingitust ostma. Käisime läbi ka meie lemmikust jäätisekohvikust, mida külastame iga kord, kui linna satume. Sellel korral oli tööl üks mees, kes on isaga tuttavad, seega vestlesid nad natuke ning see mees tundis minu vastu huvi. Ta ütles veel, et vahetusaasta lõpuks valdan ma perfektset saksa keelt. Loodame parimat!

Jõudsime natuke peale kella ühte koju, sõime natuke ning juba pool kaks pidin Alexa ja Alinaga kokku saama. Jõudsime sõita max. 2 minutit, kui Alexa rattaga midagi juhtus. Ta läks kähku koju, võttis teise ratta ning tuli meile järgi. Me suundusime Engerni, kus saime Piaga kokku ning siis läksime edasi ühe järve äärde. Vesi oli normaalse temperatuuriga- mitte väga jahe, samas ka mitte just väga soe, piisavalt paras. Kuna vesi läks väga kiiresti sügavaks, palusid mu vanemad mul ettevaatlik olla. Vees oli ka üks platvormi, kus sai vette hüpata. Ujusime platvormini, hüppasime vette mitmeid kordi, ujusime ringi. Natukese aja pärast tulime veest välja, kuivasime, sõime ning rääkisime juttu. Mõne aja pärast läksime uuesti vette ning veetsime seal veidike aega. Sain tuttavaks ka kahe tüdrukuga, kes on tegelikult kaksikud, ning nad hakkavad minuga samas klassis käima! Tean enda koolist juba kaheksat inimest (10. klassist kuute tüdrukut, 11. klassist ühte poissi ja 12. klassist ühte tüdrukut), seega nüüd pole mul enam nii suurt põhjust kooli ja sõprade leidmise pärast muretseda.




pühapäev, 16. august 2015

Küsimused ja vastused #1

Tegin ühel päeval endale ask.fm'is kasutaja (vajuta siia, et küsida!), et inimesed saaksid küsida küsimusi vahetusaasta ja minu tegemiste kohta. Siin on nüüd küsimused, mida praeguseks on küsitud. Enjoy!

Kaua Saksamaal oled? Pea vastu! :)
Veel 320 päeva! Täna sai just 2 nädalat Saksamaale tulekust täis.
Aitäh! :)

Miks saksamaale?
Väga palju inimesi on seda minult küsinud, kuid valisin Saksamaa südametunde järgi ja olen valikuga väga rahul! Saksamaa on imeline!
Käisin eelmise aasta juulis Saksamaal ning sellest hetkest, kui kohale jõudsin, tundsin, et ma olen kodus. Kohtasin laagris imelisi inimesi, nägin vapustavat Põhja-Saksamaad ning teadsin, et tahan siia tagasi tulla, võimaluse korral pikemaks ajaks kui nädalaks. Kui jõudsin Eesti, tundsin, et miski on puudu ning südames on tühi koht. + Rudolf rääkis Saksamaa kohta nii palju huvitavaid lugusid.
Mu vanavanaema oli sakslanna, seega minus on veidike saksa verd! Võib-olla oli see ka kuidagi määrajaks.

Kuidas vahetusperes suhtlemine käib? Saksa keeles või mis keeles?
Me suhtleme inglise JA saksa keeles. Alguses kindlasti rohkem inglise keeles, kuid nüüd ka mingil määral saksa keeles. Kui ma ei saa millestki aru, siis tõlgitakse ümber. Õpin igapäevaselt uusi sõnu juurde, seega suurendan sõnavara ning võimalusel räägin ka saksa keeles, kui oskan ja suudan.

Miks sa tahtsid vahetusaastale minna?
Tahtsin igapäevarutiinist eemale saada; tahtsin mugavustsoonist välja; tahtsin midagi huvitavat; tahtsin midagi pikaajalist; kuhugi kaugele; midagi, mis paneks mind proovile.

Kuidas toetajate leidmisega läks? Oli raske?
Lootsin rohkem toetajaid leida ja toetusi saada, kuid olen ikkagi väga rahul. Üsna väsitav ja pingeid tekitav tegevus. Miks peaks umbvõõras sulle üldse raha andma?

Oled senise eluga Saksamaal rahul?
Jaaaaaaaaa. Siin on super ja olen nii õnnelik, et just Saksamaa ning et just see piirkond, sest siin on võrratu!

Milliseid tegusid oled juba YFU bingost ära teinud?
*esimene kord, kui julged ise külmkapist süüa minna võtma
*keeldud mingist toidust viisakalt
*ütled kogemata võõras keeles midagi solvavat
*oskad öelda tänava peal võõrale aevastajale terviseks kohalikus keeles
*oskad kohalikus keeles laulda ‘’Sepapoisse’’
*tead vähemalt viite roppu sõna kohalikus keeles
*tead numbreid 0-1 000 000
*eputad oma väheldase/küllusliku vene keele oskusega
*oskad küsida ‘’kas siin on wifit?’’ või ‘’mis on wifi parool?’’
*keegi ei oska su nime hääldada nagu seda hääldatakse Eestis
*riietud oma riigilipule vastavalt
*vahetusaastale minnes ja sealt tulles iga tund, mille veetsid lennukis/bussis/vms annab punkti. Minnes 2 tundi.
*külastad poodi, mida Eestis veel pole
*sõidad rongiga
*pead vahetusaastale kaasa võtma talvejope
*sa ei viska juba põhimõtte pärast prügi maha
*tead, mis on sinu vahetusmaa rahvuslind, -lill või loom
*sul on rõdu
*su koolis on rohkem kui 1000 inimest
*said esimese kahe nädala jooksul sõbra, kellele julged öelda rohkem, kui oma nime
*küsid vahetusperelt, miks nad just sinu valisid
*julged sõbralt küsida tema telefoninumbrit
*nutad esimest korda
*nutad, sest kõik on nii pikad
*nutad, sest kõik on nii kallis
*sul on vann, mitte dušš (mul on mõlemad)
*video sellest, kuidas välismaalasest sõber ütleb midagi toredat eesti keeles

Kaks tüdrukut Itaaliast ning üks poiss ja üks tüdruk Soomest ütlemas "Ma armastan sind" :')






laupäev, 15. august 2015

Kaheksandat päeva peres

"Aller Anfang ist schwer"
"Kõik algused on rasked"

Väga kiire nädal on olnud! Tegelikult on juba möödas üks nädal ja üks päev sellest, kui perre jõudsin. Nii palju on toimunud. Kust alustada?

1. päev.
Oli aeg hakata tulema Lauenburgist Hamburgi poole. Buss hilines küllaltki palju (tuletan endiselt meelde saksa täpsust) ning jäime isegi vihma kätte, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud ja asjad jäid kuivaks. Teel bussi juurde suutsin ma kohvri teise ratta ka ära lõhkuda :))))
Magasin veidike Hamburgi poole sõites, sest lõpetasin öösel kell kaks pakkimise ja kell seitse oli mul juba äratus. Hamburgi rongijaam oli väga suur ja see nägi huvitav välja + tohutult palju oli ronge. Kuna mul oli kaks kotti ja suur katkine kohver + tagi, siis üsna raske oli kõigega koos liikuda, seega aitas Marie (tiimar) mind ning kandis ühte mu kotti. Saime lõpuks Hannoveri rongile, mis pidi väljuma 13.01, aga see väljus paar minutit hiljem. Kui rong liikuma hakkas ja ma oma kohale jõudsin, avastasin, et mu kott jäi Marie kätte, kuid teda pole kuskil läheduses näha. Läksin väga kiiresti endast välja, paanitsesin ning nutsin (kõik mulle väga tähtsad asjad olid seal kotis: rahakott, telefonid, perekingitused jne). Rääkisin Alainile (Šveits) kiiresti oma loo ära ning jooksin Johanne (Taani) juurde, et teda ka olukorrast teavitada. Ta hakkas juba helistama, mina kõrval kõva häälega nutmas (väga paljud inimesed jälgisid mind rongis, appi), kui Marie korraga astub meie kõrvale, minu kott käes. Arvasime, et ta tuli meid ainult rongile saatma, aga ta sõitis ise ka Hannoveri, seega minu paanitsemine lõppes kiiresti ära ja üritasin maha rahuneda.

Kui jõudsime Hannoveri kohale, pidime minema kähku 12ndale perroonile, et saada Mindeni rongi peale, kuhu liikusime Alainiga koos. Vahepeal anti teada, et väiksed muudatused on toimunud ning peame minema 11ndale perroonile. Õnneks see oli ainult paari sammu kaugusel, seega probleemi polnud. Kuna meil olid kohad ärareserveeritud, siis mina pidin olema 7ndas vagunis kohal number 75. Kui rong tuli suure hilinemisega, siis tuli välja, et 7ndat vagunit ei eksisteerinudki :))))
Kõrvuti oli kuues ja kaheksas vagun. Kuues vagun oli täis ja kaheksandasse meid ei lastud. Pidime jõudma 15.10 juba Mindenisse, kuid väljusime Hannoverist alles 15.16, seega jäime umbes pool tundi hiljaks. Õnneks teavitasin oma hostpere olukorrast ning probleemi ei tekkinud. Kui jõudsime Mindenisse, siis nägin hostpere (edaspidi pere) esimest korda ja nii hea tunne oli! Nad tõid mulle ka armsa lillekimbu, mis tegi mu tuju väga heaks. 

Uude koju jõudmine läks hästi ning pere oli väga lahke ja sõbralik. Sain neilt väikse kingi ka, kus oli sees mu lemmikud Saksa šokolaadid, üks teine väike šokolaad, tervituspaber ja üks pastakas, kuhu oli mu nimi peale graveeritud + Carolin oli mulle koogi küpsetanud :')
Õhtu sujus rahulikult, sõime kooki, käisime Carolini ja Florianiga ümbruskonnas jalutamas. Olin alguses veidike häbelik ja tagasihoidlik (üldjuhul ma ei ole selline), kuid see läks kiiresti üle ning kohanesin uue olukorraga. Andsin õhtupoole ka kingid üle ning pere jäi väga rahule :')



2. päev.
Mul lasti veidike kauem magada, sest olin eelmisest päevast üsna väsinud. Üks asi, mida igatsesin siis ja igatsen ka praegu, on keelest arusaamine. Eestis olles ei pidanud ma mõtlema, mida keegi räägib, sest sain ilusti aru ning samuti ka vastamisega polnud probleeme. Siin olles pean kogu aeg mõtlema sõnade peale, enda jaoks sõnad ümber tõlkima, siis mõtlema, mida vastata, jällegi ümber tõlkima ja siis alles ütlema.
Õhtu poole läksime ühele Rintelni linnafestivalile, kus oli väga tore. Sain väga paljude peretuttavatega tuttavaks ning tundsin, et olen justkui eksponaat kuskil muuseumis, sest minust kogu aeg räägiti, mind tutvustati, jälgiti pikalt ja tunti palju huvi. Kummaline. Tähelepanu saamine on muidu mingil määral tore, aga samas kuidagi ebameeldivust tekitav, aga samas kõik need, kellega tuttavaks sain, olid väga toredad. Sõitsime Carolini ja Leaga kaks korda väiksel vaaterattal ka. Jõudsime öösel poole ühe aeg umbes koju ja läksime kõik kiiresti magama.



3. päev.
Üsna rahulik päev kodus. Õhtul vaatasime perega "Nullpunkti". Kuna see film on eesti keeles, siis vaatasime ingliskeelsete subtiitritega. Filmis on iseenesest väga palju roppust ja slängi, aga õnneks subtiitrites seda nii hullult välja ei toodud. Mul oli seda filmi muidugi huvitavam vaadata, sest sain kõigest aru, kuid nad ütlesid hiljem, et neile meeldis ka väga.

4. päev.
Käisime ema ja Caroliniga mind linna registreerimas, seega olen ametlikult Rintelni kodanik ja "sakslane". Käisime ka ühes jäätisekohvikus, kusjuures Rintelni kesklinnas on neid koguni 3, aga käisime ühes, mida pere kogu aeg külastab. Väga super oli. Jäätisekohvikud on vahvad!
Sama päeva õhtul toimus ka üks pidu, kuhu mind kutsuti, aga ma ei läinud, sest arvasin, et oleks parem, kui jääksin koju + saaksin Caroliniga rohkem aega veeta (tal oli kaks päeva jäänud vahetusaasta alguseni). Käisime isa ja Caroliniga mitmes huvitavas kohas, kus nägin paremini ümbruskonda, mis oli väga ilus! Koju tulles pakkisime veel viimaseid asju.




5. päev.
Üsnagi rahulik päev, külalised käisid, sain Alinaga tuttavaks. Mängisime vanemate, Carolini ja Alinaga koos Monopoly. Saksakeelset Monopoly. Tore oli, kuid mängu lõpuks hakkas mu pea juba numbritest ja saksa keeles mõtlemisest valutama.
Õhtul veetsime veel Caroliniga aega. Rääkisin temaga vahetusaasta raskusest ja kõigest, mida ta peaks teadma, et valmistada end alguseks ette.

6. päev.
Äratus oli 4.30, sest hakkasime juba poole kuue aeg Hannoveri lennujaama poole sõitma. Lennujaama läksime neljakesi, ema ei tulnud (ta oleks lennujaamas veelgi rohkem nutnud kui kodus ja see oleks olukorda tema ning Carolini jaoks raskemaks teinud).
Hannoveri lennujaam oli küllaltki suur. Teateid loeti ette saksa, inglise ja vene keeles. Kummaline oli üle pika aja vene keelt kuulda. Check-in läks hästi ning kõik oli ilusti sobivas kaalus. Ootasime, et ta saaks turvaväravatest läbi ning siis lahkusime. Kui jätsime hüvasti, siis mulle tuli pisarad silma, sest kurb oli teda maha jätta. Sain temaga otseselt veeta koos ainult 5 päeva, aga selle aja jooksul jäi mulle juba tunne, nagu ta oleks mu õde, keda mul kunagi pole olnud. Tegelikult ta ongi mu õde, hostõde, kuid võtan teda, kui enda pärisõde.
Koju jõudes jäin paariks tunniks magama ning õhtu veetsime Florianiga The Walking Dead'i vaadates.

7. päev.
Alina kutsus mind Anna ja Piaga Bodega Beach Bar'i, kus oli väga tore. Jõime alkoholivabasid kokteile + ostsin pizzat ka. Nägin Annat ja Piat esimest korda ning Annat võib-olla ka viimast korda, sest ta läheb järgmisel nädalal USAsse vahetusõpilaseks. 



8. päev.
Lause, mida olen siiani kõige rohkem öelnud, on "ich bin sehr müde" ehk siis olen väga väsinud. Magasin umbes poole kaheteistkümneni, sest olin jällegi väga väsinud (vahetusaasta on väga väsitav!)
Kella veerand kahe aeg ütles Florian, et toimub uus pidu ning võiksin ka tulla (eelmine kord küsiti, et miks ma ei tulnud ja taheti mind näha). Kuna pidime perega poodi minema ja vanemad pidid kella neljaks kodus tagasi olema, lahkusime juba kell kaks. Olime umbes 12h kodust ära, aga vanematel polnud selle vastu midagi, et sinna läksime. Väga mõnus õhtu oli. Enamus ajast räägiti omavahel saksa keeles, seega ma ei mõistnud väga midagi, aga vahepeal tõlgiti ingliskeelde ka. Nii palju, kui aru sain, rääkisin kaasa. Sain paljude uute inimestega tuttavaks, näiteks ühe poisiga, kes käib minuga samas koolis (halleluuja!). Tellisime vahepeal pizzasid ka! See pizza, mis ma tellisin, on seni parim pizza, mida kunagi söönud olen.  Koju jõudsime veidike peale kella kahte, kui isa tuli meile mõlemale järgi.

9. päev ehk siis tänane.
Poole kümne aeg aeti mind ülesse, sest pidime minema linna. 5 päeva pärast toimub Nina 18. sünnipäeva tähistamine ning nad peavad Florianiga seda koos (Florianil oli 18. juunil sünnipäev), seega käisime peoks vajalikke asju ostmas ja vanemad arutasid kõike läbi.
Käisime õhtupoole ema ja isaga ratastega sõitmas. Sõitsime kokku umbes 20 kuni 25 kilomeetrit, ei oska täpselt öelda. Kuna elame veidike mägises/künklikus kohas, siis ülesmäge polnud just kõige parem sõita, kuid sellegi poolest oli väga tore ja nägin ümbruskonda veelgi rohkem. Tasapisi jääb juba kõik meelde, kus miski siin läheduses asub.
Sain ka endale saksa telefoninumbri, halleluuja! Mul on kaasas kaks telefoni, seega ühele telefonile jääb eesti number ja teisele saksa number. Helistage!


esmaspäev, 10. august 2015

Orientatsiooninädal Saksamaal

Lõpuks ometi olen jõudnud siia! OWO laagris polnud kahjuks võimalust internetti tulla, seega ei saanud siia midagi kirjutada. Nüüdseks olen juba neljandat päeva oma vahetusperes!

Alustame 02.08.2015, kui oli aeg hakata Saksamaa poole tulema...

Kuna lendu lükati 25 minutit varasemaks (ehk siis 6.10'ks), siis pidime olema juba kell neli lennujaamas. Sain öösel ainult kaks tundi magada, sest hakkasime juba poole kahe aeg Tallinna poole liikuma. Lennujaama tulid mind ära saatma mu ema, isa ja vend ning kaks parimatest parimat sõbrannat (nad tulid juba eelmise päeva õhtul Tallinna ning ootasid mind lennujaamas 4 tundi). Check-in'i tegemine läks hästi selle hetkeni, kui pidime äraantavat pagasit kaaluma, oioioi!
Lubatud oli 23 kilogrammi, kuid mul oli 25,2 kg. Öeldi, et kas võtame 2,2 kg ära või maksame lisakilode eest. Kuna kohvris oli kõik mulle vajalik, ei saanud midagi ebavajalikku välja võtta, seega pidime maksma. Olin varem teadlik, et mul on vaja maksta, kuid arvasin, et äkki max. 30 eurot, aga ei. 2,2 kg eest pidime maksma 80 eurot! :))))) Halleluuja!

Lend Tallinnast Kopenhaagenisse läks iseenesest hästi, v.a. see, et maandusime hiljem kui oleksime pidanud, seega jäi meil uuele lennule minemiseks aega väga väga vähe. Kõige parem oli muidugi see, et Kopenhaagen-Hamburg lennupiletil polnud kirjas, mis väravast boarding pihta hakkab, seega pidime jooksma tabloode juurde, et teada saada, kuhu me täpselt minema peame. Teadsin varem, et Kopenhaageni lennujaam on väga suur ning ta tõesti oli väga suur, pidime me küllaltki palju ringi jooksma, et midagi üles leida. Kui jõudsime boardingusse, oli see juba suletud (halleluuja). Õnneks küsiti meilt, kas suundume Hamburgi, vastasime, et "jah" ning õnneks ikkagi lasti meid läbi. Olime viimased, kes lennukisse sõitjatest astusid.

Hamburgi jõudmine läks hästi, väga soe oli. Kui ootasime oma pagaseid, tuli välja, et Aleksandri pagas on kaduma läinud (õnneks ülejäänul viiel olid olemas). Saime tuttavaks kahe YFU Saksamaa vabatahtlikuga ning meile anti umbes pool tundi vaba aega. Käisime selle aja jooksul poes ja vestlesime niisama (+ Hamburgi lennujaamas on tasuta wifi, seega win-win).
Kui lõpuks olid kaks Rootsi poissi ja kaks Prantsuse tüdrukut kohal, hakkasime lennujaamast välja minema, et YFU bussiga Lauenburgi sõita. Teel välja juhtus midagi halba. Mina seda küll esialgu ei märganud, aga õnneks märkas seda Johanna. Nimelt tuli mu kohvril üks ratas alt ära :))))
Aleksandr aitas mul kohvrit tassida, seega pääsesime ilusti välja ja jäime bussi ootama.

Saksamaal pidi olema täpsus alati hea, kuid väidan vastupidist- ootasime meeletult kaua bussi + tohutult palav oli väljas. Sõit Lauenburgi möödus hästi, magasin vahepeal. Kui jõudsime laagrisse kohale ning kui pidime oma kohvreid ja muud vajalikku hakkama sisse tassima, juhtus jälle midagi...
Nimelt on mu kohvril ka kõrval käepide (kasutasin tassimisel pigem seda, mis külje peal on, mitte seda, mis üleval on, sest siis on raskus ilusti keskel ning on parem tassida). Jõudsin paar sammu teha, kui kohver suure kolinaga vastu maapinda kukkus. Mu küljepealne käepide läks katki, sest ei pidanud raskusele vastu. Kuidagi sain oma asjad sisse tassitud, kui avastasin, et mu telefon töötab lõpuks. Mu ema ütles varem mulle, et kui Hamburgi jõuan, siis saadaksin talle SMS'i, et olen kohal. Lennujaamas mõtlesin, et pigem helistan, sest siis saab häält kuulda ja parem kõigest rääkida jne. Kui proovisin talle helistada, näitas telefon ainult ühte teadet "pole võrgus ühendatud". Proovisin veel paar korda, kuid midagi ei muutunud. Tegin telefonile restardi, et äkki siis toimib kõik, aga olukord oli endiselt sama. Teel Lauenburgi poole vahetasin teise telefoniga (jah, mul on kaks telefoni kaasas) SIM-kaardid ära, lootusega, et äkki nüüd juhtub midagi, aga ei. Alles laagris olles mõne aja pärast hakkas asi toimima.

Ütlesin varem emale, et räägime siis, kui aega on ja mida vähem räägime, seda parem (YFU soovitas ka kodumaaga võimalikult vähe kontakteeruda). Esimene päev Saksamaal oli kohutav, seega helistasin emale umbes 5 või 6 korda ühe päeva jooksul, mõnetunniste vahedega. Tuli välja ka see, et terve laager on saksa keeles. Laagris oli kohal inimesed, kellest kõik olid varem koolis juba aastaid saksa keelt õppinud, kuid mina olin ainuke, kes on õppinud saksa keelt 0 aastat (seda isegi ei õpetata mu koolis), seega oli kõik minu jaoks veelgi raskemad. Kaks esimest ööd nutsin ma ennast magama ning olin enda peale vihane "miks ma olen siin? mida ma teinud olen? miks peab kõik nii raske olema? miks mina?". Järgmised päevad möödusid üsnagi kiirelt. Toimus ka Stadtrallye, mille jaoks tiimarid moodustasid grupid (olin ühes grupis ühe Soome poisi ja kahe Itaalia tüdrukuga). Me saime I koha, halleluuja! Workshopides küsiti vahepeal, kas ikka saame aru ja kui ei saanud aru, siis tõlgiti vahepeal üksikuid asju ingliskeelde, kuid üldjuhul seletati saksa keeles teiste sõnadega ümber (millest mul suurt kasu ei olnud). Kokkuvõttes jooksis pool laagris räägitust minust lihtsalt mööda, sest ma ei saanud aru. Kuid sealsed inimesed olid toredad ja sain mitmetega lähedasteks. Üks väga lahe töötuba oli ka "lightpainting", kus kasutati piltide tegemiseks minu kaamerat + mulle õpetati, kuidas selliseid pilte teha, wohoo!

Nautige pilte laagrist:














Korraldasime väikse saksakeelse Kuldvillaku Eesti kohta
David (Rootsi)
Soome poistega
Taanlastega
Itaallastega
Kolm Ungari tüdrukut ja üks Taani poiss
Ja nüüd "lightpainting" töötoa pildid
















Bis bald!