neljapäev, 31. detsember 2015

Hannover ja protestimine

Käisin laupäeval, 19. detsembril, Hannoveris, sest pidin veel paar kinki ostma jõuludeks. Mõtlesin, et ostan äkki midagi endale ka, kuid ei plaaninud palju raha kulutada. Kuidagi juhtus nii, et läksin väga hoogu ja kulutasin enda peale liiga palju raha. Kingid sain muidugi ostetud, kuid endale leidsin ka väga palju asju. Lõpuks tulin Hannoverist tagasi mitme suure kotiga ja käed valutasid tassimisest.

Jäin vahepeal isegi ühe huvitava olukorra pealtnägijaks. Nimelt toimus Hannoveri kesklinnas protest.



Olin ise alguses küllaltki segaduses ja ei saanud aru, mille vastu protestiti, kuid Alexa seletas mulle pärast ära, et need inimesed protestivad Hannoveris igal laupäeval millegi vastu. Seekord protestiti Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğan vastu. 

Tegin linnas veel telefoniga mõningaid pilte Hannoverist. Hannoverist tagasi tulles läksin edasi Eisbergenisse, kus toimus väike istumine ühe paralleelklassi poisi juures. Kohal oli umbes 20 inimest ning enamus oli 10-3 klassist (mina olen 10-4), kuid mul oli väga hea meel neid näha, sest paljud sealt on mu sõbrad ja mul oli tore õhtupoolik. Rääkisime juttu, mängisime piljardit, vaatasime Harry Potterit ja sõime pitsat.









neljapäev, 17. detsember 2015

Eulenburgi muuseum ja rahulik koolipäev

Läksin üle kahe päeva jällegi kooli. Puudusin kaks päeva koolist, sest külmetus murdis mu maha ja tundsin ennast väga tõbisena. Tegelikult olen hetkel ka üsnagi tõbine, kuid olukord on parem kui see oli paar päeva tagasi.

Esimene tund oli poliitika. Pidime enda presentatsioone esitama, kuid tuli välja, et ainult 3 gruppi olid õpetajale presentatsioonid saatnud ja väga paljudel oli saatmata. Me avastasime, et meie presentatsioon on üldsegi kaduma läinud. Üritame lähipäevil ühe õpetaja koolist üles leida, kes tegeleb arvutitega ja temalt peaksime rohkem informatsiooni saama. Jõudsime kuulata kahe grupi presentatsioone, sest aeg sai lihtsalt otsa. Teemaks oli endiselt pagulased ja väga huvitavad esitlused olid. Sain huvitavaid fakte teada ning ma arvan, et see oleks igaühe jaoks küllaltki huvitav olnud.

Teine tund oli geograafia, kus analüüsisime eelmise töö tulemusi ja koostasime statistikat.

Kolmas tund oli füüsika. Kui tund pihta hakkas, jagas õpetaja kõigile väiksed paberid, kus oli neli ülesannet ning pealkirjaks oli Klassenarbeit. Ehmatasime kõik ära, et mis asja, kas see on üllatustöö? Kuid õnneks ei olnud. Lihtsalt harjutamine järgmiseks tööks. Tund möödus ülesandeid lahendades ja vastuseid omavahel võrreldes.

Neljas tund oli ajalugu, kus koostasime plakateid. Meie teemaks on "Frauen im NS-Staat" ehk siis teema, mille me eelmisel nädalal endale valisime. Saime plakati valmis ja järgmisel korral esitleme.

Kui neljas tund läbi sai, siis õpetaja hoidis meid veidike kauem klassis kinni, kuid minul ja paaril inimesel veel minu klassist oli kiire. Nimelt pidime me jõudma 11:30ks kesklinna Eulenburgi muuseumi juurde, kus pidi meie kaks muusikaõpetuse tundi toimuma. Kell oli 11:20, kui lõpuks klassist välja saime. Läksin kiirema sammuga ühte kohta, kus pidime Christopheriga kokku saama ja ruttasime siis välja.

Kui hakkasime just kooli juures olevatest bussipeatustest mööduma, peatas meid meie muusikaõpetaja ja ütles, et me saame tema autoga kohale mindud, kui soovime. Muidugi haarasime võimalusest kinni, sest 1) säästsime aega 2) ei pidanud kõndima 3) jõudsime esimestena õigeks ajaks kohale

Kohal olid ainult inimesed, kes on meie muusikakursuses. Muuseumis oli muidu tore, kuid tekst, mida meile räägiti läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest ma ei saanud peaaegu mitte millestki aru. Ma mõistsin küll põhimõtet, kuid kõike seda, mida vahepeal räägiti, sellest pole mul õrna aimugi, sest see mees, kes seda muuseumikülastust läbi viis, rääkis ajaloolistel teemadel ja tohutult kiiresti, seega minu jaoks oli arusaamine väga raske. Küsisin pärast Christopherilt, et mida täpsemalt räägiti, aga ta ütles, et tema ei saanud ka aru :D

Kui kell hakkas kolmveerand üks saama, hakkasime kooli poole tagasi kõndima. Kõndisin tagasi Maxi ja Christopheriga ning terve tee nad laulsid Potter Puppet Pals: The Mysterious Ticking Noise laulu (vajuta siia, et kuulata). Nad laulsid originaal versiooni, siis tegid nad enda nimedega uue versiooni ja siis laulsid mitme õpetaja nimedega seda laulu. Max ütles veel seda, et ta arvab, et eesti keel on tema arvates lahe (halleluuja).

Jõudsin koolist koju kella kaheks, tegin endale süüa ja jäin pere ootama. Õppisin õhtupoolikul hispaania keele eksamiks ning loodetavasti läheb sellega hästi. Rääkisin veel Rileyga üsna pikalt ja tore oli.

Lähen nüüd magama, sest kell on 23:26 ja olen väsinud. Head ööd!


esmaspäev, 14. detsember 2015

Osnabrück

Laupäeval, 12. detsembri hommikul alustasime perega (kahjuks isa ei tulnud) sõitu Osnabrücki poole. Alguses ei läinud kohe Osnabrücki kesklinna, vaid sõitsime veidike eemale, sest plaanis oli külastada ema venda ja ta peret, kes elavad Osnabrücki lähedal. Kohal olid ka ema õde ja ta mees. Nad kõik olid tohutult toredad ja tore oli "enda" saksa suguvõsaga lähemalt tuttavaks saada.

Ema õe mees (vabandust, et ma nime ei mäleta) suutis mind korralikult üllatada. Nimelt kui rääkisime sellest, et ema õpib Duolingo abil inglise keelt, siis ema ütles, et ma õpin sealt saksa keelt. Ema õe mees küsis siis selle peale, et kas ma ei räägigi saksa keelt emakeelena ning kas ma polegi sakslane. Olin jällegi tohutult üllatunud, sest mulle on seda varem ka öeldud. Ju siis näen siis sakslase moodi välja, mis on minu arvates suur kompliment (ma ju siiski üritan olla osa saksa ühiskonnast ja rahvusest). Christopher ütles selle peale, et see on super, et mind juba sakslaseks peetakse. Keeleliselt ei saa seda veel nii hästi öelda, kuid ju siis välimuselt sobin. Minus isegi voolab veidike saksa verd, sest mu (eesti) isa vanaema oli sakslanna.

Kella nelja aeg suundusime väiksele autosõidule. Kuna Osnabrücki lähedal olev väike linnake on Christopheri sünnilinn, siis sõitsime seal ringi. Ema näitas kohti, mis on Christopheriga seotud (nt haigla, kus ta sündis; kool, kus ta käis jne). Tore oli ja sain ümbruskonda rohkem avastatud.

Peale seda suundusime Osnabrücki kesklinna, kus toimub jõuluturg. Meil on Rintelnis ka jõuluturg, kuid Osnabrücki oma on tunduvalt suurem (saksa wikipedia andmetel on Osnabrück Rintelnist ainult 1,1 korda suurem, kuid elanikke on Osnabrückis 6.3 korda rohkem). Jõuluturg oli imeline! Jõulutunne tuli kindlasti sisse ja meeleolu oli super.

Käisime Christopheriga veel ühes ehetepoes, sest ta soovis enda tüdrukule jõuludeks kaelakeed leida. Ma pole ausalt öeldes kedagi kunagi nii segaduses näinud (ta ei teadnud, mida täpselt osta ning jooksime mööda poodi ringi). Üks müüjatest peatas ta ning küsis, et kas ta vajab abi, seega sai ta enda ostu veidike kiiremini tehtud (täpselt kaks minutit enne sulgemist).

Koju jõudes avastasime postkastist mulle kirja YFU Saksamaa poolt. Nimelt sain informatsiooni keskaastaseminari kohta. Pidime mõnda aega tagasi valima pikast nimekirjast neli seminari, mis endale kõige meelepärasemad oleksid. Minu esimeseks ja lemmikuks valikuks oli MS9 Technik & Design, mis toimub Berliinis 01.03.2016-06.03.2016 ning tuli välja, et saangi sinna minna ja ma reaalselt hüppasin rõõmust mööda kodu ringi. Kuna ma saatsin enda keskaastaseminari paberid viimasel päeval ära (väga minulik), siis polnud ma kindel, millisele seminarile täpselt lähen. Christopher tuleb samuti minuga kaasa, seega saan temaga 6 toredat päeva Berliinis veeta! Me saame kõige kohta rohkem informatsiooni 2-3 nädalat enne seminari. Saime mõlemad kooli jaoks ka YFUlt paberid, et viibime nendel päevadel Berliinis YFU üritusel. Rongipileti Berliini pean ise ostma, kuid YFU maksab mulle tagasi. Ma ei oska öelda, kui palju kõik Christopheri jaoks maksma läheb, sest ta peab seminari ja piletite eest ise maksma, kuid eks näis.
Fun fact: Me lähme kogu 10. klassiga aprilli alguses ka Berliini.






















Vaba koolipäev. esinemine ja hispaania keel

Kolmapäev, 09.12.2015

Teisipäeval sain teada, et kolmapäev tuleb minu jaoks väga huvitav. Nimelt oli tunniplaanis palju muudatusi, mis mind väga rõõmustasid.

Nimelt kirjutas mu klass esimese ja teise tunni ajal eksamit ajalooõpetuses, mida mina tegema ei pidanud, seega sain kauem magada. Kolmas ja neljas tund pidi olema hispaania keel, kuid õpetaja puudus koolist, seega oleksin pidanud kooli minema viiendaks tunniks, aga vaatasin bussiaegu (mis on peaaegu olematud, sest busse liigub tohutult vähe) ning tuli välja, et kui oleksin tahtnud bussiga kooli minna, siis oleksin jõudnud alles seitsmendaks tunniks, sest varem lihtsalt ei tulnud ühtegi bussi Westendorf Mittest Rinteln Schulzentrumini. Kõige toredam oli muidugi see, et seitsmes tund on meil alati vaba, seega oleksin pidanud koolis olema ainult kaheksanda ja üheksanda tunni, mis oli kehaline kasvatus. Ma poleks seal tundi kaasa pidanud tegema, sest ma veel veidike muretsen enda jala pärast.

Rääkisin emale sellisest toredast koolipäevast ning küsisin, et kas ta saaks mind autoga viiendaks tunniks kooli viia, et saaksin kasvõi inglise keeles ja bioloogias olla, kuid ta ütles, et pole tarvis ning et ma jään koju. Mulle sobis see mõte väga hästi! :D

Seega oligi minu jaoks vaba koolipäev. Magasin kella üheksani, sõin, vaatasin seriaale ning mitte midagi otseselt kasulikku ei teinudki. Keskpäeval helistas mulle tantsustuudiost üks naine, kes tahtis minuga rääkida. See oli ausalt öeldes esimene saksakeelne telefonikõne, mida kunagi teinud olen. Kuna ma vahetasin pere, siis eelmine pere katkestas tantsustuudioga lepingu ära. Andsin uue perekonna ema kontoandmed (kuna mul pole saksa kontot ja me ei ole näinud vajadust seda teha) treenerile, et maksmisega oleks kõik korras. Tuli välja, et treener ei olnud tantsustuudiole neid andmeid andnud, seega mul on kahe kuu eest maksmata. Õnneks sai olukord lahendatud ja sellega on nüüd kõik ühel pool.

Mingi umbvõõras naine käis vahepeal ukse taga ning otsis mingit inimest. Ta oli mingi mehe eksnaine ja tahtis talle külla minna. Mul polnud õrna aimugi, kellest räägitakse ja ütlesin, et teda pole siin. Ta lahkus kurva näoga :(

Õhtul õpetas Christopher mulle muusikaõpetust, et saaksin kasvõi natukenegi aru, mida tunnis teeme. Teemaks oli fuuga ning üllataval kombel sain isegi enamusest aru. Harjutasin veel mitmeid kordi tantsu, sest järgmisel päeval oli ootamas esinemine Rintelni jõuluturul.


Neljapäev, 10.12.2015

Pidin jällegi kooli minema ning esimeseks tunniks oli poliitika, kus teemaks oli endiselt Flüchtlinge ehk siis pagulased. Geograafia ja füüsika ajal õppisin saksa keelt. Ajaloos olid erinevad grupid ja teemad, mis olid tegelikult väga huvitavad. Kuna samal päeval oli 12. klassil proovieksamid, siis ei saanud me enda klassiruumis olla, seega enamus tundidest toimusid täiesti võõrastes klassiruumides.

Viies ja kuues tund pidi olema muusikaõpetus ja suur töö. Küsisin õpetajalt, et kas ma pean ka kaasa tegema ja et ma ei mõista põhimõtteliselt mitte midagi, mis siiamaani teinud oleme, sest ma lihtsalt pole mitte midagi sellist eesti koolis õppinud. Ta ütles, et ei pea tegema ja lubas mul koju minna. Seega suundusin juba peale neljandat tundi koju.

Ma oleksin peaaegu bussist maha jäänud, sest unustasin ära, et buss väljub 11:35, aga ma olin veel 11:30 koolis. Õnneks jõudsin ilusti bussile (jooksin elu eest) ja sain ilusti koju sõidetud. Vahepeal tuli bussi suur lastekari, kes lõugasid ikka tohutult kõvasti. Veidikese aja pärast märkasin, et mu väikevend on ka nendega koos ja kohe kui ta mind nägi, hakkas mu nime üle bussi hüüdma. Kõik väiksed lapsed vaatasid korraga minu poole ja olid segaduses. Lasse (väikevend) hüüdis siis, et "Sie ist meine Schwester" ehk siis "ta on minu õde". Suurem osa lastest lehvitasid ja naeratasid mulle, üks väike tüdruk võttis mu käest isegi kinni. Kui bussilt maha tulin, siis lapsed lehvitasid mulle veel kord ja tuju läks väga heaks.

Umbes viis minutit peale koju jõudmist kuulsin, et mingi auto sõitis maja juurde. Aknast välja vaadates sain aru, et tegemist on Deutsche Postiga. Mu suur pakk jõudis lõpuks kohale, mis vanemad Eestist saatsid. See kaalus 11,5 kilogrammi ja küllaltki raske oli seda trepist üles tassida. Olin muidugi väga elevil ning avasin paki. Pakis olid jõulukingitused minu perelt, tädi perelt ja vanaemalt. Veel oli palju asju, mis ma Eestist tellisin ning väga palju magusat. Tuju oli ikka väga hea!

Kell 17:24 pidime esinema ja ma olin ikka väga närvis. Ma isegi mediteerisin peaaegu kaks tundi, et maha rahuneda. Tegemist oli minu esimese esinemisega Saksamaal ja tahtsin, et see läheks võimalikult hästi.

Kuna mu esinemissärk telliti alles esmaspäeval ära ja polnud kindel, kas see jõuab õigeks ajaks kohale (õnneks jõudis), siis muretsesin selle pärast ka väga. Pidime kell viis tantsustuudios Kiraga kogunema, kuid temast polnud mingit märki. Helistasin talle 9 korda ja ta muidugi ei vastanud. 17:10 ajal jõudis alles kohale. Ta andis mu särgi mulle ning jooksime siis Weihnachtsmarktile, kus pidime varsti esinema hakkama. Saime teistega meie grupist kokku ning jäime algust ootama.

Tants oli iseenesest okei, aga väga palju oli tehnilisi probleeme muusikaga, sest see inimene, kes pidi muusikat laskma, ei suutnud enda tööd korralikult teha (alguses pani üldse vale laulu mängima ja lõpupoole keeras muusika põhimõtteliselt lihtsalt kinni, kuigi tants polnud läbigi). Kuna ma olin ise väga närvis, siis kiirustasin mõnes kohas ja ühes kohas lihtsalt läks meelest, mida ma tegema pidin, seega improviseerisin paar sekundit. Kuna lava oli veidike libe, siis veidike komistasin ja oleksin peaaegu pikali kukkunud. Ise ma enda esinemisega rahule ei jäänud ja olin enda peale väga kuri, mille tagajärjel hiljem pikalt nutsin. Mitu inimest üritasid mind maha rahustada, kuid nüüdseks olen maha rahunenud ja lihtsalt leppinud.

Peale esinemist läksime kiiresti ema ja Lassega ratsatrenni (väikevend käib seal). Peale seda suundusime kirikusse, kus toimus jõulukontsert, kus Christopher ka esines. Tore oli ja jõulumeeleolu oli ka olemas, kuid minu kurbus ei lasknud sel mulle lähedale tulla.

Hilja koju jõudes rääkisid ema ja Christopher minuga ning üritasid mind maha rahustada. Nad ütlesid, et keegi pole perfektne ja nad ei taha, et mina seda oleksin ning et nad võtavad mind niimoodi nagu ma olen. Nad ütlesid, et nemad jäid minu esinemisega rahule (mina muidugi mitte).


Reede, 11.12.2015

Kuna kolmanda ja neljanda tunni ajal pidi olema hispaania keeles sõnadetöö ja ma ei õppinud selleks kodus, siis õppisin keemia ja matemaatika tundide ajal hoopis sõnu. Töö läks iseenesest väga hästi ja kõik oli meeles.

Filosoofias saime enda tööd tagasi (mina ei teinud seda, sest läksin suure jalavalu tõttu koju). Analüüsisime tulemusi ja võtsime uue teema. Meil on tunnis kombeks see, et iga kord keegi protokollib tundi ning järgmiseks tunniks peame meie (Maren, Vanessa ja mina) protokollima.

Koju jõudes puhkasin ning ei teinud midagi otseselt kasulikku. Imekombel jäin õhtul juba kell 21:00 magama, sest olin väga väsinud. Magasin 12 tundi ja tunne oli hea.



pühapäev, 6. detsember 2015

Nikolaustag ja jõulutunde loomine

Hallo, wie geht es dir? Mir geht es sehr gut. Alles ist in Ordnung und ich bin sehr glücklich.


Alustaksin neljapäevast, 03.12.2015

Esimene tund oli poliitika, kus teised jätkasid teisipäeval alustatud grupitöid. Sulandusin ka ühte gruppi sisse ning teemaks on pagulased. Käsitleme teemat üsnagi suurelt ning huvitav on näha, kuidas teised on sellest väga huvitatud. Mulle pakub see teema samuti suurt huvi. Sakslased ja eestlased on pagulasteemal väga erinevad ning teen millalgi selle kohta blogipostituse ka, sest see on minu jaoks väga huvitav.

Järgmised kolm tundi veetsin iseseisvalt saksa keelt õppides ja sõnavara laiendades. Ma küll õpin igapäevaselt uusi sõnu juurde, kuid kahjuks ei jää kõik meelde ja mõne aja möödudes unustan küllaltki palju, mis on väga väga nõme. Muidugi on loogiline, et kõik ei saagi meelde jääda, aga mida rohkem mäletan, seda parem. Õnneks on mul veel palju aega, et keel selgeks saada.

Viies ja kuues tund oli muusikaõpetus. Kohutav. Jälle. Väga kohutav.
Rääkisime fuugast, "teemadest" ja ma ei tea, millest veel. Ütlen kohe ära, et mõlemad tunnid ma lihtsalt vaatasin meile antud pabereid ja mõtlesin, et mis kuradi jama see veel on.

Üldjuhul iga päev, kui mul tunnid lõppevad, olen neutraalses olekus või rõõmus, kuid iga neljapäev lahkun koolist vihase ja kurvana. Põhjuseks muidugi muusikaõpetus. Ma olen vist reaalselt klassis ainuke, kes ei saa mitte millestki aru. Kõik oskavad nooti lugeda ja mõistavad teooriat ning siis tulen mina, kes on terve aja väga väga väga segaduses. Järgmisel neljapäeval tuleb muusikaõpetuses suur töö. Üritan õpetajaga rääkida, et ma seda ei peaks tegema. Õpetaja teab, et ma ei mõista midagi (seletasin talle ära, mida me Eestis tegime muusikaõpetuses ning et see pole midagi sellist, mis me siin teeme), kuid ta ei oska mind eriti aidata. Küllap mitu inimest juba mõtlevad, et miks ma üldse siis sellise kursuse endale valisin (jah, sain ise valida). Pidime valima kolmest ainest kaks (kunst, muusika, teater). Kunst oli kindel valik, kuid siis olin muusika ja teatri vahel. Pigem olen muusikaõpetuses kui teatris, sest
1) teatris on kogu asi saksa keeles ja ma ei suuda näidelda SAKSA keeles
2) ma olen kohutav näitlemises
3) mul on suur lavahirm

Läksin siis kurva ja vihasena koju, sest olin iseenda ja muusikaõpetuse teooria peale vihane (miks elu?). Koju jõudes leidsin trepilt paki, kus olid eesti margid peal ning pakk oli minu nimele saadetud. Olin väga üllatunud ja kui nägin, et ristiema Karin oli selle mulle saatnud, valasin isegi paar rõõmupisarat. Avasin võimalikult kiiresti paki ning kogu kingitus oli niiii tore. Kahetsen, et seda jõuluhommikuni kinnisena ei hoidnud, aga kärsitu nagu ma ikka olen, pidin selle avama. Suur aitäh sulle! Kui ema ja Christopher koju tulid, siis näitasin neile ka ja nad olid ka üllatunud. Kõige rohkem tegid rõõmu eesti õhukesed piparkoogid, mida ma jumaldan.


Reede, 04.12.2015

Saime enda kolmapäeval tehtud hispaania keele tööd kätte (sõnavara ja grammatika). Enda üllatuseks jäi mul maksimumist pool punkti puudu ning olin tulemuse üle super rõõmus. Arvestades seda, et ma olin selle töö üldse ära unustanud ja mulle tuli see üks päev enne tööd hilisõhtul meelde ning kõik hispaania keele asjad (õpik, töövihik, sõnavaravihik ja kõik töölehed) jäid mul koolikappi, siis olen tulemuse üle väga rõõmus.

Õpetaja ütles, et meil tuleb 18. detsembril eksam hispaania keeles ja et me hakkame tegema iga nädal väikseid töid sõnade peale, et kõik uued sõnad meeles püsiksid.


Teise suure pausi ajal (peale neljandat tundi 15minutiline paus) hakkas mu parem jalg jälle tohutult valutama ja väga valus oli liikuda. Ma ei tea, mida ma tegin, aga jalavalu oli tohutult suur. Kui muidu suudan ma juba normaalselt kõndida, siis sel pausil lonkasin ma ikka väga tugevalt. Suundusime filosoofia tundi, kui peatasin Christopheri, et talle öelda, et mu jalg jälle valutab ja ma ei tea, mida ma tegin ning mida edasi teha. Ta ütles, et läheksin Krankenzimmerisse ning et ta ütleb filosoofia õpetajale, mis minuga juhtus (meil pidi filosoofias üldsegi töö olema). Krankenzimmer on üks tore ruumike koolis, kuhu peame minema, kui meil on halb olla või miski valutab.

Alguses mõtlesin küll, et oh issand, ma ei mäleta, kus see täpselt on (tuletan meelde, et meie kool meenutab labürinti, kuhu ma siiamaani ära eksin), kuid leidsin peale pikka otsimist üles. Mõne aja pärast tuli üks sekretäridest (meil on neid mitu) Krankenzimmerisse ning küsis, mis mul lahti on. Mõtlesin, et oh issand, kuidas seda kõike nüüd saksa keeles rääkida. Lõpuks seletasin talle kogu olukorra ära ning ta palus mu ema numbrit, et talle helistada ja olukorrast teavitada. Mõne aja pärast tuli mulle ema kooli järgi ning viis mu koju.

Õhtu veetsin jalga ravides ja üleöö läks olukord jällegi heaks.


Laupäev, 05.12.2015

Ärkasin kell pool kaheksa, sest väikevend tuli mu tuppa mu voodi juurde ning äratas mind ülesse. Olime kahekesi kodus, sest ülejäänud olid kõik kuskil ära. Rääkisime veidike juttu ning ta otsustas siis mulle hommikusöögi voodisse tuua, mis oli tohutult armas temast. Kella 11 ajal läks ta enda parima sõbra juurde ning ma jäin kuni kella üheni üksi koju.

Kella ühe aeg otsutasin hakata õuna-kaneeli saiakesi küpsetama, mis tulid väga hästi välja ja köök mattus kaneelilõhna kätte. Jõulutunne tuli peale ning nautisin hetke. Jõime emaga cappuccinosid ning sõime neid saiakesi. Väikevend proovis ka ning peale esimest ampsu karjus ta: "ma armastan seda" ning ta esitas mulle soovi neid järgmisel päeval uuesti teha, kuid kahjuks polnud meil kodus rohkem lehttainast.

Kella kuue aeg saatsin YFU Saksamaa kontorisse e-maili Christopheri abiga, et küsida informatsiooni keskaastaseminari kohta (kuna ma saatsin enda paberid ära viimasel päeval, siis pole ma kindel, millisel seminaril täpsemalt olen ning mis linnas ja millal + kuna Christopher tuleb ka minuga kaasa, siis tahtsime uurida, palju see talle maksma läheb). Sain eelmisel laupäeval haiglast arve, seega küsisin YFUlt informatsiooni ka selle kohta, mida täpsemalt teha on vaja, et kindlustus kataks ära.

Kirjutasin nädala alguses YFU Eesti kontorisse ning Eva-Helen ütles, et pean Saksa YFUsse pöörduma, sest kõik need, kes YFUga Saksamaale tulid, saavad YFU Saksamaa kaudu kindlustuse. Nüüd ootan neilt vastust.

Christopher läks peale kirja kirjutamist sõbra sünnipäevale ning enne kui ta lahkus, küsisin ta käest, kas ta proovis õuna-kaneeli saiakesi. Ta ütles jah ning kiitis neid ja ütles, et sõi umbes 10 tükki ära :D

Õhtupoolikul puhastasime väikevennaga enda jalanõusid ning peale seda hakkasime Lasse ja emaga saksakeelset "Üksinda kodust" vaatama (Kevin - Allein zu Haus). Samuti tõi ema minule ja väikevennale kaks väikest kuusekest, mille mõlemad ära ehtisime. Panin tuled ka külge ning nüüd on mu toas väga mõnus olla ja pisikest kuusekest vaadata.


Pühapäev, 06.12.2015

Nikolaustag!

Ärkasin kella poole 11 aeg üles ning kohe, kui enda toast välja tulin, vedas väikevend mind koridori. Nikolaus oli käinud! Saksamaal ei eksisteeri päkapikke, vaid siin on Nikolaus, kes külastab 6ndal detsembril. Et temalt midagi saada, peavad selleks päevaks enda jalanõud olema puhastatud ja välja tõstetud Nikolausi jaoks, et ta saaks sulle midagi tuua. Kui jalanõud puhastatud pole, siis ta toob sulle hoopis midagi halba ja see ei ole üldse tore. Seega väikevennaga puhastasimegi eelmisel päeval koos jalanõusid ning võtsin ka Saksa traditsioonist osa. Tore oli! Palju magusat sain endale.

Küpsetasime kella ühe ajal emaga jälle õuna-martsipanikooki, sest Kira pidi hiljem mulle külla tulema. Kook tuli hästi välja ja maitses samuti hästi.

Kira jõudis veerand nelja ajal kohale ning alustasime tantsimisega. Nimelt on meil 14ndal detsembril esinemine ning peame harjutama + kuna nad alustasid selle tantsu õppimisega juba siis, kui mind Saksamaal polnud, siis õpetas Kira mulle algust. Tantsisime umbes kaks tundi, siis sõime kooki, jõime (mina muidugi cappuccinot, sest see on üks mu uus lemmikutest jookidest) ning ajasime juttu.

Vahetasin voodil ka voodipesu ning nüüd on mul jõuluteemaline voodipesu ja see aitab jõulutunde loomisele väga palju kaasa. Jõuluaeg on ikka üks väga tore aeg!

Auf Wiedersehen!

kolmapäev, 2. detsember 2015

Novembri kokkuvõte: kõige uuega harjumine ning kultuurišokk

Juba ongi november läbi saanud ja see möödus jällegi TOHUTULT kiiresti. Veetsin selle kuu enamasti uude perre sisse sulandudes, kõigega harjudes, kultuurišokki kogedes ja sellest üle saades.

Minu novembrikuu eesmärgid ja nende täitmised:
  1. Õppida võimalikult palju saksakeelseid sõnu. Õppisin igapäevaselt uusi sõnu ning mu sõnavara on palju suurem kui see oli eelmise kuu alguses.
  2. Õppida võimalikult palju saksa keele reegleid, et keelt õigesti rääkida. Õppisin palju reegleid ning suudan paremini lauseid moodustada. Mul on palju probleeme sõnade sugudega (meessugu, naissugu ja kesksugu). Ma ei saa aru, miks on "der", "die" ja "das" üldse kasutusel ning nende loogika. Leidsin head informatsiooni internetist nende kohta (reegleid), mille järgi saab umbes 70% sõnade sugu määrata sõnade lõppude järgi. Õppisin need muidugi selgeks ning üritan veel edasi, et neist täiesti aru saada. Sakslasel pole nendega muidugi probleeme, kuid minu jaoks on see kõik väga segadusse ajav.
  3. Tegeleda tasapisi jõulukinkide soetamisega. Tehtud! Vähemalt need, mis ma Eestisse saadan. Sakslastele muretsen need detsembri jooksul (enamus tegelikult isegi juba olemas).
  4. Alustada saksakeelse Harry Potteri lugemist. Kahjuks polnud aega, sest loen ühte ingliskeelset Harry Potterit ja me peame koolis "Der Vorleseriga" tegelema.
  5. Kokata saksa retseptide järgi. Katsetasime emaga uusi retsepte ning väga hästi tulid välja. Tegin muidugi ka eestipäraseid toite. YFU Adventstreffenil läksid mu eesti koogid ikka väga inimestele peale. Halleluujah!
  6. Koolis võimalikult palju kaasa teha. Ausalt öeldes olin kooli alguses rohkem aktiivsem. Teen küll kaasa, kuid mitte nii palju. Enamus tundidest veedan lihtsalt sõnavara juurde õppimisega ja reeglite selgeks saamisega. Kirjutan üksikuid konspekte kaasa, kuid mitte väga. Olen ka väga väsinud olnud ning teen vahest harva tundides pisikesi uinakuid.
  7. Veeta teistega koos võimalikult palju kvaliteetset aega. Soovisin rohkem sõpradega aega veeta, kuid kahjuks oli palju segavaid faktoreid, (vähene vaba aeg, uute harjumuste omaks võtmine, parema jala reielihaserebend ja väsimus). Kuid olen õnnelik, et perega väga palju aega koos veetsin. Olen nendega väga lähedaseks saanud ning nad on mulle teise pere eest ja olen selle üle väga tänulik. Tunnen, et kuulun siia perre, et mind on omaks võetud ning et nad väärtustavad mind sama palju kui teisi pereliikmeid.
  8. Olla avatud. Olen olnud võimalikult avatud. Naeratan kogu aeg inimestele, aitan teisi võimalikult palju ning suhtlen teistega rohkem.
  9. Kajastada enda tegemisi blogi kaudu. Tähtsamad sündmused tõin blogis välja. Tegelikult toimus palju rohkem, kui kirja sai pandud, kuid mul kahjuks pole aega ja jaksu olnud kirjutada.
  10. Olla tänulik! Olen vägagi tänulik olnud ning seda teistele ka välja näidanud. Mul on väga hea meel siin olla!

Täna oli väga rahulik päev. Tavalised koolitunnid. Tegime täna hispaania keeles töö (sõnavara ja grammatika). Mul tuli eile õhtul 1 tund enne magama minekut meelde, et see töö on tulemas ja muidugi olid mu kõik hispaania keele asjad koolis, seega ei saanud selleks õppida. Õppisin täna esimese kahe tunni jooksul võimalikult palju sõnu, et ma ei põruks töös. Hinded pole mulle küll tähtsad, sest Eestisse tagasi minnes ei anna need mulle midagi, kuid tahtsin ikkagi võimalikult hästi tööd kirjutada.

Töö oli üllatavalt kerge ning õpitud sõnad tulid väga kasuks. Sain esimesena valmis, kuid loodetavasti tegin ikka kõik õigesti. Sisetunne ütleb, et hindeks tuleb 1, kuid eks näis.

Kehalises kasvatuses hakkasime võimlemisega tegelema. Mina küll kaasa tegema ei pidanud, sest mu parem jalg pole veel täiesti terve, seega vaatasin pealt. Järgmisest nädalast plaanin kaasa teha. Peame tegema kätepeal seisu, peapeal seisu, hundirattaid jne. Kardan neid teha, sest kardan ennast kuidagi moodi vigastada, kuid eks näis, kuidas sellega läheb. Vähemalt pole ma ainuke klassis, kes pole sellisest võimlemisest väga vaimustuses.