Esmaspäev, 30. november 2015

Perekondlik nädalavahetus

Reede, 27.11.2015


Koolipäev nagu koolipäev ikka. Üllatavalt lühike päev oli tegelikult, sest teine tund oli vaba ning viies ja kuues tund jäid ära, seega jõudsin kella veerand ühe ajal juba koju. Sain saksakeelse The Sims 4 kätte, millest olin väga ekstaasis. Panin mängu installima ning läksime ema ja vennaga pärastlõunal linna. Õhtupoolikul avati Rintelnis jõuluturg ning Christopher esines seal paari inimesega orkestrist. Käisime veel kinke ostmas ning peale seda külastasime ka Marktkaufi, kus ostsin väga palju magusat, mida Eestisse saadan (need, kes saavad, olge õnnelikud :D). Koju jõudes küpsetasime kooki ning tuju oli väga hea.

Jõuluturg nägi väga ilus välja. Kõik tuled olid imelised, kuusk oli vahva ning kogu õhkkond oli mõnus. Valasin paar pisarat ka, sest kõik oli lihtsalt nii vapustavalt kaunis.



Laupäev, 28.11.2015


Panin äratuse kella kümneks, et jõuda enda asjadega ilusti valmis. Kaunistasin kooki, panin asju valmis ning sättisin. Kella poole ühe ajal hakkasime ema, Christopheri ja väikevennaga sõitma. Viisime väikevenna ta parima sõbra juurde ning ise suundusime kolmekesi Hannoveri poole, kus pidi toimuma YFU Adventstreffen. 

Jõudsime asukohta, kuid polnud kuhugile parkida, seega sõitsime kuhugi eemale, et saaks autot parkida. Jalutasime YFU kohtumisele, mis toimus ühes väikeses majakeses ühe kiriku kõrval. Kuna iga vahetusõpilane, kes sinna läks, pidi tooma kaasa enda riigile omapärast toitu. Ma küpsetasin eelmisel päeval õuna-martsipanikooki ning tegin küpsisetorti. Viisin kaasa ka Kalevi šokolaadi. Mõlemad koogid söödi väga kiiresti ära ning šokolaad samuti. Kuulsin mitmelt inimeselt kiidusõnu!

Alustasime üritust enda tutvustamisega ning suundusime siis välja, et kahte energizerit teha. Enamus korraldajatest käisid vahetusaastal USAs (Saksamaal on see väga populaarne, et minnakse just USAsse). Ühe korraldaja tütar käis Eestis vahetusaastal ning ta ütles, et meie keel on huvitav. Seejärel jaotati meid kahte gruppi: vahetusõpilased ja vahetuspere. Meie läksime alla korrusele ning teised jäid üles. Toimus tore töötuba, kus arutasime ja kirjutasime neljal erineval teemal (kool, vahetuspere, keel ja kontakti hoidmine pärisperega). Seejärel pidime valmistama plakati enda riigi jõulutraditsioonide kohta. Olin Ronjaga (Soome) paaris ning tegime ülevaatliku postri.


Seejärel läksime saali, kus olid kõik vahetuspered ning pidime enda riigi jõulutraditsioone neile tutvustama. Kuulsime mitmete riikide (alustades USAst kuni Türgini) traditsioone ning väga huvitav oli. Saime erinevate riikide toitu ka maitsta ja väga põnev oli. Sain endale Türgist, Moldovast ja Mehhikost tutvusi juurde ning mul on selle üle väga hea meel. Riley (mu üks lähedasematest sõpradest ja vahetusõpilane USAst) oli ka kohal ning ta sai Christopheriga ka tuttavaks. Tohutult tore oli teda näha ning millalgi lähiajal sõidan jällegi Hannoveri, et temaga kokku saada.

Ema ja Christopher ütlesid mulle, et nad on mu üle uhked ning mul oli seda ainult rõõm kuulda. Nendepoolne toetus on mulle väga suureks abiks!

Kui üritus lõppes, tahtsime minna auto juurde, et koju sõita, kuid oh häda, me olime unustanud, kuhu me auto parkisime. Kõndisime väga väga väga väga väga palju ning kuna väljas oli pime, siis see raskendas otsinguid. Lõpuks peale 1h otsimist leidsime auto üles ning saime hakata koju sõitma.

Õhtul hilja rääkisime veel Christopheriga sellest üritusest ning tema ja ema ütlesid, et see oli väga informeeriv ja tore.


Pühapäev, 29.11.2015


Ärkasin imelikul kombel pool üheksa üles ja rohkem und ei tulnud. Sõime perega koos hommikust, tegelesin enda asjadega ning kella ühe aeg hakkasime ema, isa ja väikevennaga kodust sõitma. Külastasime ühte jõululaata ning peale seda läksime Porta-Bad'i ujuma. Porta-Bad on üks tore väike veekeskus Porta Westfalicas Nordrhein-Westfaleni liidumaal. Meenutas veidike Tervise Paradiisi, kuid see saksa oma oli mini-versioon. Tore päev jällegi perega veedetud. Kahju, et Christopher tulla ei saanud. Ta pidi orkestriga Rintelnis jõuluturul esinema. Loodetavasti tuleb ta järgmine kord.

Käisime peale ujumist ka ühes Itaalia restoranis söömas. Hinnanguks annaksin viiepallisüsteemis 1,5. Pidime tohutult kaua ootama, teenindus andis soovida, kelner oli ülbe hoiakuga, meie toit viidi valesse lauda ja teiste toit toodi meile. Hinnad olid keskmisest kaks korda kallimad. Tellisin enda lemmiku pizza, mis oli maitselt hea, kuid mitte parim. Enam sinna küll ei lähe. :D



Neljapäev, 19. november 2015

poolteist

Viimased poolteist nädalat on minu jaoks olnud väga emotsionaalsed. Palju on olnud tujude kõikumisi, segadust ning muretsemist.

Esmaspäev, 09.11.2015


Ma ei tea kuidas, aga kõik läks sel päeval valesti. Ükskõik, mida ma tegin, kõik tuli halvasti välja. Pool päeva veetsin nuttes, sest olin endast väga väljas ning ei osanud midagi ette võtta. Olin ennast mitu päeva kuidagi veidralt ja segaduses tundnud, seega hakkasin muretsema, mis minuga lahti on. Otsisin sahtlipõhjast YFU Eesti ellujäämisõpiku välja ja hakkasin lugema. Jõudsin kultuurišoki teemani ning peale selle läbi lugemist sain aru, mis minuga lahti on. Mul on vist kultuurišokk. Appi!

"Tunned sisemist konflikti oma uute ja vanade väärtuste vahel. Võid tunda end eemaletõugatuna, agressiivsena või isoleerituna maailmas, mis ei jaga sinu tegemisi, mõtteviisi, käitumist ja isegi ei "mõista" sind. Füüsilised sümptomid (unisus, tahaks palju ja kogu aeg magada; toiduharjumused on muutunud- sööd vähem või rohkem kui vanasti, nutmine, kergelt haigestumine...) ja ka vaimsed sümptomid (tunned end üksikuna, tüdimus, koduigatsus, kodu idealiseerimine, sõltuvuse tunne, ujedus, vaenulikkus, sotsiaalne tagasitõmbumine, suur mure oma tervise ja turvalisuse pärast, reeglite vastu mässu tunne, stereotüüpide loomine vahetusriigist...) võivad ilmneda. Enesehinnangu langus on ka väga sage. Tugev ebameeldivustunne vastuvõtva maa kultuuri suhtes, eksisteerimise küsimus: kes ma üldse olen ja miks ma olen?"

Arvasin küll, et äkki mul oli lihtsalt halb päev, kuid olin ennast veidralt tundnud juba mitu päeva ja peaaegu kõik (90%), mis seal kirjas oli kultuurišoki kohta, vastas minu puhul tõele. Mõtlesin, et analüüsin järgmisi päevi ning üritan enda mõtetele selgusi leida.


Teisipäev, 10.11.2015


Ärkasin ülesse 5.35 ning tundsin ennast väga kehvasti. Tugev peavalu, nõrkusetunne ja suutmatus ennast liigutada. Kuidagi sain kööki kõnnitud ja öeldud emale, et ma ei tunne ennast just väga hästi. Ta lubas mul koju jääda ning läksin tagasi voodisse. Üritasin magada, kuid ei suutnud. Ema tõi mulle hommikusöögi voodisse ning tegi mulle kuuma teed ka. Samuti tõi ta mulle peavalu rohtu ja palju vett. Suurema osa päevast veetsin lihtsalt voodis, sest ma ei suutnud ja mul polnud jõudu midagi väljaspool voodit teha. Mõlgutasin enda mõtteid ning mõtlesin ka eelmise päeva kohta. Enne ma ei muretsenud enda tervise pärast, kuid nüüd tuli see punkt ka juurde. Ema tuli päeval korraks töölt koju, et küsida, kuidas ma ennast tunnen. Väga armas temast! :´)

Õhtupoolikul rääkisin Christopherile, kuidas ma ennast tunnen ja enda emotsioonidest (kultuurišokk). Ta ütles, et keeruline olukord, kuid ta üritab aidata mul sellest võitu saada. Ta oli hästi toetav ning lubas edaspidi ka mulle toeks olla. Kuna ta on mu saksa parim sõber, siis on mulle tema toetus kõige tähtsam.

Üritasin välja selgitada, mis mulle kultuurišoki puhul kõige rohkem muret valmistab ning selleks on koduigatsus ja isoleeritus.


Kolmapäev, 11.11.2015


Tundsin ennast palju paremini ning otsustasin kooli minna. Koolipäev möödus üsna rahulikult ning õhtupoole seadsime väikevenna ja isaga suuna Mindeni poole, kus toimus üks mess (eelmises blogipostituses rääkisin sellest). Tore õhtu veedetud ning sain enda segastest mõtetest veidikeseks puhkust.


Neljapäev, 12.11.2015


Täiesti tavaline koolipäev. Tunnid olid kella veerand kaheteistkümneni ning tulin bussiga koju. Kella poole neljaks läksin Rhönradturneni trenni ning juba treeningu alguses juhtus midagi minuga. Iga trenni alguses jookseme kolm suurt ringi, teeme jooksu- ning venitusharjutusi. Peame tegema ka spagaati (tegelikult isegi kolme tüüpi). Esimese spagaadi ajal juhtus juba midagi. Nimelt kui hakkasin spagaati tegema, siis kuulsin paremast jalast väga imelikku häält (nagu ragin), kuid ma ei arvanud, et midagi tõsist on. Jalg hakkas muidugi tohutult valutama, kuid üritasin sellest mitte välja teha. Lõpuks ei suutnud ma seista, kõndida, istuda ja lamada ilma valuta. Kolmetunnise trenni asemel olin ainult poolteist tundi ning kutsusin ema järgi, sest ma ei suutnud valu enam välja kannatada.

Kui jõudsime koju, siis tegime mulle vannivee valmis ning lisasime erinevaid tooteid, mis pidid valu vastu aitama ning võtsin ise ka rohtu. Otsustasime kella kaheksa aeg haiglasse sõita. Christopher jõudis just enne meie lahkumist koju ning ta oli väga segaduses, kui ema ütles, et me lähme nüüd haiglasse. Christopher aitas mul jalanõud jalga saada ning trepist alla kõndida. Sõitsime Stadthageni haiglasse ehk Krankenhausi. Christopher läks kähku sisse ning tõi mulle ratastooli. Istusin ratastooli ning ta hakkas lükkama. Huvitav on see, et viimane kord, kui ma ratastoolis istusin, oli eelmise aasta suvel ning just SAKSAMAAL. Mis toimub? :D

Saime lõpuks arsti kohtumisele ning tuli välja, et tegemist on parema jala reielihaserebendiga. Õnneks pole täielik rebend, vaid osaline, kuid siiski vajab ravi. Sain kooli jaoks tõendi, et ma ei lähe 4 nädalat kehalisse kasvatusse ning samuti sain endale kargud valida. Valikus oli neli värvi, kuid valisin muidugi musta värvi kargud. Nägin vaeva, et nendega kõndida, sest mul pole kunagi karke olnud. Praeguseks olen juba professionaal.


Reede, 13.11.2015


Öösel ärkasin mitu korda üles, sest jalg valutas ning võimatu oli magada. Võtsin ka valuvaigisteid, et saaksin kasvõi natukenegi magada. Õnneks ei pidanud kooli minema, sest ema lubas koju jääda. Magasin võimalikult palju, küpsetasin muffineid ja puhkasin. Sain paljudelt inimestelt armsaid soove, et saaksin kiiresti terveks ning samuti ka sakslastelt (Gute Besserung!). Marian ja Petra käisid päeval meie juurest läbi ning soovisid mulle ka head paranemist.

Õhtupoolikul tegime mulle jälle vanni ning kasutasin erinevaid vanniõlisid ja väga mõnus oli. Rahustav muusika aitas ka väga palju kaasa. Enne magama minemist aitas Christopher mu jalga uuesti kinni siduda, sest mul oli endal seda raske ja valus teha. Nüüdseks on ta mu jalga peaaegu iga päev sidunud.


Laupäev, 14.11.2015


Öö oli jällegi üsna unetu. Midagi erilist ei teinudki. Lugesin raamatut, puhkasin jalga, sõin valuvaigisteid jne.


Pühapäev, 15.11.2015


Sama, mis laupäevalgi + õppisin karkudel kõndima ning treppidel kõndimine on ikka väga raske.


Esmaspäev, 16.11.2015


Läksin jälle kooli ning juba kooli juurde jõudes olin karkudel olemisest väsinud ja oleksin tahtnud tagasi koju minna. Paljud küsisid mu käest, et mis juhtus ning kuidas ennast tunnen. Inimesed hoidsid mulle uksi, tegid minu jaoks tee vabaks, ootasid mu järel jne. Väga armas neist! Kuidagi hädavaevu elasin 9 tundi üle. Pidime koolis üsna palju ringi liikuma, seega koolipäeva lõpuks oli mu keha täiesti kurnatud. Käed olid punased ja vasak jalg hakkas ka valutama (toetamisest).

Koju tulin bussiga ning väga kohutav bussisõit oli. Buss oli täiesti täis. Tahtsin istuda, kuid ühtegi vaba kohta polnud. Õnneks andis Pia enda koha mulle (dankeschön!), seega sain ilusti istuda. Julia seisis mu kõrval ning rääkisime juttu (inglise keeles). Natukese aja pärast hakkas mingi poisike, kes minu taga istus, Julia vastu häält tõstma ning teda sõimama. Lisas veel kurja häälega "Kas sa oled loll? Mis mõttes sa räägid inglise keelt? See on Saksamaa, sa pead saksa keelt rääkima." Hakkasin ennast halvasti tundma, sest Julia ei teinud midagi valesti ning tema peale karjuti minu pärast...

Kui jõudsin koju, siis sõin lõunasööki ning ei suutnud ennast tagasi hoida ja hakkasin taaskord nutma. Tükk aega nutsin ning ema rahustas mu maha.


Teisipäev, 17.11.2015


Küllaltki tavaline koolipäev. Geograafia jäi ära, sest õpetajat polnud koolis. Kell 13:05 saime juba koolist vabaks ning tulin 13:20 bussiga koju. Bussisõit oli jällegi "põnev". Poole tee peal tuli üks naine koos lapsevankriga bussi. See naine nägi, et ma olen karkudel, kuid ta tahtis mu kohta endale saada. Ütlesin, et olen valudes ja ainuke asi, mis hetkel aitab, on istumine. Tema muidugi ei rõõmustanud selle vastuse üle. Kõik kohad meie ümber olid täis. Mitu inimest isegi pakkusid talle enda kohta. Ta keeldus, kuid endiselt küsis minu kohta endale. Lõpuks ütlesin, et lähen kahe peatuse pärast maha ja siis saab mu koha endale, kui ta nii väga tahab. Rintelnis elavad ikka väga veidrad inimesed, kes on vist puuga piki pead saanud.

Õhtupoolikul jõudis Christopher ka koju, sest ta käis ühel koolikonverentsil. Ta teavitas, et koolis võeti uus reegel vastu. Telefonid on keelatud! Tundides + vahetundides. Mina selle uudise üle just väga rõõmus polnud.

Olgu, saan aru, et tundides on keelatud (väga loogiline ja see oli mu eesti koolis ka samamoodi), kuid miks vahetundides? Mis siis, kui midagi tõsist juhtub ja kedagi pole läheduses? + ma teen enamus tõlkimist just telefoni abiga, seega mul läheb nüüd raskeks. Kannan küll igapäevaselt eesti-saksa sõnastikku kaasas, aga seal on nii palju sõnu puudu ja aega kulub rohkem, kui tõlgin sõna-sõna haaval.

Küsisin, et mis siis saab, kui kasutan telefoni. Ta ütles, et kui tunni ajal kasutan, siis õpetaja võtab ära ja saan selle tagasi, kui vanemad tulevad kooli. Kui vahetunni ajal kasutan, siis õpetaja võtab ära ja saan koolipäeva lõpus selle tagasi.


Kolmapäev. 18.11.2015


Järjekordsed 9 tundi oli vaja üle elada. Telefoni ei kasutanud kordagi ning harjutan ennast juba ümber. Saime hispaania keele eksamid tagasi, mille me tegime enne vaheaja algust. Hindeks sain 2 ning olen selle üle väga väga rõõmus. Ülesannete kirjeldused olid saksakeelsed ning pidin mõlemast keelest aru saama. Kui oleksin valesti aru saanud, siis oleksid mul ülesanded ka valesti olnud tehtud. Klassis oli ainult üks üks (Juliusel), kaheksa kahte, kuus kolme, kaks nelja ning üks viis. Õpetaja kiitis ka!

Bussisõit möödus õnneks üle pika aja rahulikult ning probleeme ei esinenud.

Suudan juba ilma karkudeta ning normaalse inimese moodi kõndida, kuid väga valus on. Karkudel olles pole nii palju valu tunda. Terve keha muidugi valutab, kuid pole hullu.



Täna, neljapäev, 19.11.2015


Väga väga väga igav päev. Suutsin enda telefoni koju unustada.

Esimene tund oli poliitika, siis geograafia, füüsika, ajalugu ning kaks muusikat. Muusikas ei saanud jälle mitte midagi aru ning tahtsin nii väga koolist koju saada, sest ei jaksanud enam koolis olla. Tundsin ennast jällegi kurvana, kuid pole hullu, saan hakkama.

Veidike igav on, kui ei saa tantsima, Rhönradturnenisse ja kehalisse kasvatusse minna, kuid elan need 3-4 nädalat üle.

Õhtupoolikul sõin šokolaadikreemi, õppisin saksa keelt, tegin hispaania keele kodutööd ning võtsin ühe rahustava vanni, mis aitas väga! Hetkel on rahulik olla ning Christopher sidus natuke aega tagasi mu jalga. Positiivne on see, et ärkasin öösel ainult ühe korra üles, seega nii suuri valusid enam pole ning saan paremini magada!



Pühapäev, 15. november 2015

armastusest messide ja karussellide vastu

Eelmise nädala reedest kuni selle nädala esmaspäevani toimus Die Rintelner Herbstmesse. Otsustasime Alina ja Piaga sinna laupäeval minna. Otsus tuli väga kiiresti! Jõudsin kella kuue aeg spast koju ning tuli välja, et 45 minuti pärast võiks juba messile minna.

Jõudsime kella seitsmeks linna ning uudistasime ringi. Sõitsime mitme karuselliga ringi ning nautisime õhtut. Ostsime crepe'sid ja ma võtsin selle muidugi Nutellaga. Väga maitsev oli ning sain kõhu täis. Ostsin endale ka colat joogiks (üks klaasitäis maksis 3 eurot) ning huvitav oli see, et kui viisin klaasi tagasi, siis sain 1 euro tagasi.

Alina ja Pia lahkusid kell üheksa ning sain natukese aja pärast Christopheriga kokku (ta tuli enda parima sõbraga ka messile). Olin nendega umbes pool tundi ning sain Melinaga kokku. Ta oli messil enda sõpradega ning veetsin nendega aega kuni kolmveerand üheteistkümneni, sest vihma hakkas sadama. Sain uuesti Christopheriga kokku ning olime linnas poole kaheteistkümneni. Ema tuli meile järgi ning sõitsime kodu poole. Tore õhtu veedetud toreda seltskonnaga!



Selle nädala kolmapäeval läksime isa ja väikevennaga õhtul Mindenisse, sest seal toimus samuti üks mess. Saime vanaema ja vanaisaga kokku, vestlesime ning uudistasime jällegi ringi. Käisime väikevennaga koos ühel atraktsioonil, mis oli mini versioon Ameerika mägedest ning see väntsutas ikka meid väga. Samuti käisime koos ühel suurel vaaterattal. Vaade oli hea, kuid väga väga külm oli.





Otsustasin minna veel ühele atraktsioonile, mida tegelikult kartsin. Eestis on see Tivolis ka olnud ning üks kord oli mul isegi võimalus minna, kuid loobusin, sest kartsin seda väga. Kolmapäeval mõtlesin, et nüüd või mitte kunagi ning läksingi. Atraktsioon oli 42 meetrit kõrge ning kiirus oli 110 km/h. Kiljusin üsnagi palju ning väga lahe oli! Terve õhtu värisesin, kuid see oli seda väärt.




Teisipäev, 10. november 2015

100 päeva- aitäh!

"Yesterday's the past, tomorrow's the future, but today is a gift. 
That's why it's called the present."
-Bil Keane



Olen nüüdseks Saksamaal olnud juba 100 päeva. Aeg on meeletult kiiresti möödunud, kuid olen tänulik iga hetke eest. Mõtlesin teha lõpuks postituse toetajate kohta, tänu kellele ma siin üldse olen.

TUHAT TÄNU:

AS Fortrade
Andrus Paat
Aana Remiküll
Elvi Kivimäe
Gerli Lehtlaan
Karin Kangro
Ülla Sulger
mu vanemad
YFU Eesti üheskoos koostööpartner Go Traveliga
ja veel kaks ettevõtet/eraisikut, kes palusid enda nime mitte avaldada.

Panustasin ka ise enda vahetusaastasse ning käisin suvel isegi tööl, et Saksamaa jaoks raha teenida.

Tohutult suureks abiks oli stipendium väärtusega 2000€. Arvatavasti, kui mulle poleks stipendiumit osutatud, oleksin projekti lahtiseks jätnud ning enda unistusest loobunud. Nägin stipendiumi saamisega palju vaeva ning olen tohutult tänulik! Mäletan, kuidas ma nutsin rõõmupisaraid, kui sain teada, et stipendium on minu. Mu kullakallis ema nuttis minuga koos :'). See oli kahtlemata üks parimaid päevi minu elus.




Ma ei suuda tänulikkust sõnadesse panna, sest nii palju on öelda. Olen õnnelik, et need inimesed uskusid minusse ning aitasid mu unistuse täitumisele kaasa. Samuti sain ka väga palju moraalset tuge ning olen selle üle tohutult tänulik.

Muidugi sain ma paljudelt firmadelt ja eraisikutelt vastuseks "ei", kuid see ei hoidnud mind tagasi ning pingutasin edasi. Sain väga palju julgust ja enesekindlust juurde ning suudan nüüd rohkem võõrastega suhelda. Samuti oli kurb, et paljud lihtsalt ignoreerisid (umbes 80% inimestest, kellega ühendust üritasin saada). Ei läinud mööda ka neid hetki, kui mind ja mu unistust solvati ning maha tehti, kuid nüüdseks olen siin ning elan enda elu parimat aastat.



Kolmapäev, 4. november 2015

Novembri eesmärgid

Ja ongi käes novembrikuu. Ma ei mõista, kuidas aeg nii kiiresti läheb...

  1. Õppida võimalikult palju saksakeelseid sõnu.
  2. Õppida võimalikult palju saksa keele reegleid, et keelt õigesti rääkida.
  3. Tegeleda tasapisi jõulukinkide soetamisega.
  4. Alustada saksakeelse Harry Potteri lugemist.
  5. Kokata saksa retseptide järgi.
  6. Koolis võimalikult palju kaasa teha.
  7. Veeta teistega koos võimalikult palju kvaliteetset aega.
  8. Olla avatud.
  9. Kajastada enda tegemisi blogi kaudu.
  10. Olla tänulik!

Tänane päev oli üsna pöörane. Koolis oli kuus tundi, millest kaks olid vabad tunnid. Esimese vaba tunni ajal käisime tüdrukutega poes, rääkisime juttu ja naersime.

Parim pilt :D

Teise vaba tunni ajal toimus tuletõrjeõppus ning pidime kõik väljas kogunema. Alguses ehmatasime ära, et mis asi see undab, aga reageerisime kiiresti. Õnneks mingit õnnetust ei olnud.

Füüsika ajal tegime arvutusülesandeid ning rääkisime jõust. Õppisime ka erinevaid valemeid.

Saksa keele tunni ajal sain individuaalse töö. Õpetaja palus mul ühte teksti tõlkida saksa keelest eesti keelde ning seda klassile ette lugeda. Kui lõpetasin lugemise, siis kõik koputasid laudadele (siin ju ei plaksutata) ning mitu inimest ütlesid mulle, et eesti keel kõlab väga huvitavalt. Janina isegi ütles, et ta tahaks eesti keelt õppida. Hurraa!

Matemaatikas tegime tekstülesandeid, millest ma väga aru ei saanud. Küll see saksa matemaatika on ikka keeruline. Eestis sain kõigest enam-vähem aru, aga siin mitte.



Pühapäev, 1. november 2015

Oktoobri kokkuvõte: tohutult kiire kuu

Oktoober möödus topeltkiirusel ning nii palju oli teha! Väga palju muutusi on toimunud, millega üritan nüüd harjuda. Vahetuskogemus rikastab ning olen tänulik, et saan sellest osa võtta.

1) Õppida võimalikult palju saksa keelt! Olen õppinud ise palju juurde ning olen keeleliselt parem kui kuu alguses. Vabal hetkel õpin sõnu ning vormin lauseid. Ühel päeval, kui mu klass kirjutas matemaatikas eksamit, mida mina tegema ei pidanud, siis õppisin samal ajal ära hoopiski 67 uut saksakeelset sõna.
2) Saada mitme vahetusõpilasega kokku, et muljetada! Sain kahe vahetusõpilasega eraldi kokku (Katie Kanadast ja Riley USAst). Mõlemaga veetsin mõnusalt koos aega ning olen tänulik, et mul on sõpru nii kaugelt!
3) Kuna oktoobri kaks viimast nädalat on minu jaoks koolivaheaeg, siis puhata! Puhkasin üsna korralikult, kuigi vaheaeg möödus suuremas osas paberimajandusega tegeledes.
4) Teha perele eestipärast toitu! Tegin perele eesti retsepti järgi muffineid, mis tulid väga head välja. Šokolaadimuffinid vaniljekreemi ja vaarikatega. Perele ja mulle väga meeldisid ning teen millalgi lähiajal uuesti.
5) Kirjutada YFU Saksamaale ja ajada asjad korda tugiisikuga! Plaanitud asi ei ole kahjuks siiani aset võtnud, kuid sain lõpuks pere vahetatud ning olen selle üle väga rõõmus.
6) Blogida! Blogisin huvitavatest seikadest ja jagasin enda tegemisi. Mu blogi külastati oktoobri jooksul 1418 korda ning olen selle arvu üle väga rõõmus!
7) Sõpradega aega veeta! Veetsin sõpradega palju aega ning olen rõõmus, et nad mul olemas on. Tegime Alina, Alexa ja Piaga oktoobri lõpus koos ka väikse ööbimise ning meil oli väga tore!
8) Koolis võimalikult palju kaasa teha ning häid hindeid saada! Tegin võimalikult palju kaasa (nii palju, kui aru sain). Sain ainult ühe hinde ning see oli keemia üllatustöö eest, mis mul läks väga halvasti. Muid hindeid kahjuks ei saanud. Tegime hispaania ja inglise keeles eksami, kuid saame hinded teada peale vaheaega, kuid arvan, et mul läks mõlemaga täitsa normaalselt.
9) Mitte haigeks jääda või ennast kuidagi vigastada! Haigeks õnneks ei jäänud, kuid tänu Rhönradturneni trennidele olid jalgadelt pidevalt nahk maas ning veidike valus olla.
10) Saksakeelne raamat läbi lugeda! Päris läbi ei ole lugenud, kuid hetkel on käsil küll jah üks saksakeelne raamat kooli jaoks. Samuti alustan millalgi saksakeelse Harry Potteri lugemist!


Hannoveris ringi seiklemas

Neljapäev, 29.10.2015

Ööbisin Alina pool ning ärkasin üles kell 8, sest tahtsin kell 9 koju minna. Kui hakkasin kell 9 rattaga tagasi sõitma, siis jõudsin ühe minuti sõita ning rattalt tuli kett maha. Suurepärane algus päevale!
Jätsin ratta sinna, kuhu ma jõudnud olin ning jooksin Alina juurde. Ta isa tõi mind koju ning lubas ratta korda teha. :)

Poole üheteist aeg alustasime emaga sõitu Bückeburgi poole, kust ma pidin rongile minema. Ostsin endale pileti ning jäingi rongi ootama. Rong jäi paar minutit hiljaks, kuid õnneks polnud hullu. Jõudsin veidike enne kella 12 Hannoveri. Leppisime Rileyga kokku, et saame kokku rongijaama ees oleva kuju juures. Kui jõudsin sinna kohale, siis nägin teda ning kallistasime pikalt. Nägin teda viimati septembris YFU kohtumisel ning tore oli teda uuesti näha!

Suundusime Ernst August Galerie poole. See on üks väga suur kaubanduskeskus, kus me ringi jalutasime, katusel käisime ning võimatu oli ka mitte Starbucksi minna. See oli mu esimene kord Starbucksis ning olin väga elevil. Arutasime Rileyga pikalt, mida tellida ning otsustasime Pumpkin Spice Latte kasuks. Kui pärast veel üks kord sinna läksime, siis tellisin uuesti Pumpkin Spice Lattet, sest see oli tohutult hea. Teisel korral tellis Riley Vampire Frappucino. Jõin ühe päeva jooksul umbes 1l kohvi. Topsidele kirjutatakse ka nimi ning kui teenindaja küsis mu nime, siis vastasin ikka "Kairit", aga ta ei saanud väga aru, seega kirjutas topsile "Katy". Olen sellest päevast saati nüüd Katy, mitte Kairit :)


Jalutasime linnas ringi ning ostsime mulle ka ühepäevase metroopileti, et saaksin ringi sõita. Käisime ka Rathaus Hannoveri juures (Hannoveri raekoda) ning see oli massiivne! Tundsin ennast tohutult väiksena, kuid see hoone nägi imeline välja.



Jalutasime veel palju ringi ning rääkisime juttu. Oleme väga lähedased sõbrad ning võimatu on koos olla ilma naermiseta. Olen tohutult rõõmus ja tänulik, et tean teda. :´)

Ema ja Christopher muretsesid minu pärast, et olen üksi jne, kuid õnneks läks kõik hästi ja jäin ellu. Deutsche Bahniga oli jällegi meeldiv sõita ning suudan siin juba täitsa üksi hakkama saada.