teisipäev, 12. jaanuar 2016

USAkad, prostitutsioon ja trahvi saamine

22. detsembril, teisipäeval, oli mul viimane koolipäev enne talvevaheaega. Päev möödus väga rahulikult. Kaks esimest tundi olid minu jaoks vabad. Ülejäänud koolipäeva jooksul ei toimunud midagi huvitavat.

Jõudsin kella kahe ajal koolist koju ning imelikul kombel olin väga väsinud. Tegin kahetunnise uinaku, et väsimusest võitu saada. Lugesin peale seda raamatut ning sõin eesti šokolaadi, sest mul on seda (liiga) palju.

Kui kell sai kuus õhtul, siis sain Rileylt (vahetusõpilane USAst) kõne, et tema ja ta paar sõpra lähevad paari tunni pärast kinno ja ta tahab, et ma tuleksin ka nendega. Täpsustaksin ära, et kõik pidi aset leidma Hannoveris. Uurisin kähku rongiaegu, rääkisin sellest mõttest emale ja veerand kaheksase rongiga olingi Hannoveri poole teel. Kõik toimus väga kiiresti ja otsus tuli tegelikult ootamatult.

Saime kõik kokku Ernst August Galerie eskalaatorite juures. Sain ka Hannaga tuttavaks (samuti vahetusõpilane USAst, aga ta on Saksamaal teise organisatsiooniga). Kõndisime Starbucksi juurde, et kähku kohvi saada (minu soovil). Just kui jõudsime kohale, tuli välja, et sulgemisaeg on käes. Kohv jäi saamata, kuid meel ei läinud kurvemaks. Riley ja Hanna tahtsid süüa, seega käisime ühest pisikesest hiina söögikohast läbi.

Edasi suundusime kinno, et vaadata filmi. Meil polnud paika pandud, mis filmi täpselt vaatame. Kohale jõudes tuli välja, et meil on valida ainult kahe filmi vahel, sest teised poleks aja poolest sobinud. Pidime valima kas kõige uuem Star Warsi film või James Bond. Mõlema puhul oli kindel see, et ma poleks saanud lõpuni jääda, sest tahtsin kella kümnese rongiga koju tagasi sõita. Pidime tegelikult kõik umbes sel ajal lahkuma, seega otsustasime filmi mitte vaadata, sest me ei näinud mõtet käia täispileti hinda (11 eurot oli vist) välja, kui me näeme ainult umbes pool filmi.

Suundusime siis Hannoveri kesklinna jalutama. Nautisime jõuluturgu, seltskonda ning sooja õhtut. Meil oli väga tore ja nalja sai palju. Riley suutis samal päeval ostetud klaaskuuli (jõulupuu kaunistuse) maha pillata ja muidugi läks see kildudeks. Aga nagu öeldakse, siis killud toovad õnne. Tegime Hanna videoblogi jaoks ka kaks videot. Seda saate vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=Pk14Bmee-xU
Kaks esimest videot on sellel õhtul tehtud.

Sattusime kuidagi moodi ka ühele tänavale, kus tegeletakse prostitutsiooniga. Nägime vist isegi ühte prostituuti ka, mis oli omaette kogemus. Vähemalt oli naljakas!

Kella kümne ajal sain lõpuks rongi peale. Enne rongile saamist, käisime rongijaama Starbucksist läbi ning sain jälle Lebkuchen Lattet nautida. Samal päeval, kui läksin rongiga Hannoveri, ei ostnud ma sõidupiletit, tagasi tulles ka mitte. Kui käisin paar päeva enne seda Hannoveris (http://minu-saksamaa.blogspot.de/2015/12/hannover-ja-protestimine.html), siis Bückeburgist rongile minnes läks tohutult kiireks ning ei jõudnud piletit osta. Rong oli täiesti täis, seega kelleltki ei kontrollitud piletit. Tagasi tulles ei ostnud ka piletit. Mulle öeldi varem, et ma saan rongi pealt ka piletit osta, kui vaja, lihtsalt siis ei kehti soodustused. Rong oli pooltühi, kuid keegi ei kontrollinud jälle piletit. Nüüd, kui käisin, siis mõtlesin sama teha, et kui vaja, siis ostan rongilt pileti. Hannoveri minnes polnud kontrolörist mingit märkigi. Tagasi tulles kahjuks oli.

Miks ma ütlen kahjuks, on sel põhjusel, et kui kontrolör küsis minult piletit, siis tahtsin piletit temalt osta (Hannoveris Bückeburgi), kuid tuli välja, et ei saagi piletit osta. Kuna mul polnud varem piletit ostetud, siis pidi ta mulle trahvi hakkama kirjutama. Rääkisin temaga saksa keeles, kuid ma ei saanud ühest väga pikast lausest aru, seega igaksjuhuks küsisin, et kas ta räägib juhuslikult inglise keelt. Sain eitava vastuse, kuid kuidagi moodi saime oma jutud räägitud. Selgitasin talle ära, et ma arvasin, et saan rongi pealt piletit osta ja mul pole varem sellist olukorda esinenud + et ma olen vahetusõpilane. Ta küsis minult passi, kuid ütlesin, et kahjuks pole kaasas. Ulatasin seejärel talle enda ID-kaardi. Ta uuris seda pikalt ja küsis lõpuks, et kas ma ei elagi Saksamaal. Selgitasin talle siis ära, et olen pärit Eestist ning elan Saksamaal ühe aasta.

Ma pole kindel, et kas ta tegi seda lahkusest või sellepärast, et see masin, millega ta trahve trükib, ei töötanud, aga ta jättis mu trahvita. Ütles, et järgmine kord ostaksin kindlasti enne rongile tulemist pileti, et vältida samasugust olukorda, sest järgmisel korral saan kindlasti trahvi, kui piletit pole.

Mu süda jättis mitu lööki vahele, kuid õnneks pääsesin 30 eurosest trahvist. Terve tee koju olin veidike šokis. Koju jõudsin umbes kella üheteistkümne ajal, seega läksin üsnagi kohe magama. Õnneks oli järgmine päev koolivaba ning tegelikult minu venna (eesti) sünnipäev.