poolteist

Viimased poolteist nädalat on minu jaoks olnud väga emotsionaalsed. Palju on olnud tujude kõikumisi, segadust ning muretsemist.

Esmaspäev, 09.11.2015

Ma ei tea kuidas, aga kõik läks sel päeval valesti. Ükskõik, mida ma tegin, kõik tuli halvasti välja. Pool päeva veetsin nuttes, sest olin endast väga väljas ning ei osanud midagi ette võtta. Olin ennast mitu päeva kuidagi veidralt ja segaduses tundnud, seega hakkasin muretsema, mis minuga lahti on. Otsisin sahtlipõhjast YFU Eesti ellujäämisõpiku välja ja hakkasin lugema. Jõudsin kultuurišoki teemani ning peale selle läbi lugemist sain aru, mis minuga lahti on. Mul on vist kultuurišokk. Appi!

"Tunned sisemist konflikti oma uute ja vanade väärtuste vahel. Võid tunda end eemaletõugatuna, agressiivsena või isoleerituna maailmas, mis ei jaga sinu tegemisi, mõtteviisi, käitumist ja isegi ei "mõista" sind. Füüsilised sümptomid (unisus, tahaks palju ja kogu aeg magada; toiduharjumused on muutunud- sööd vähem või rohkem kui vanasti, nutmine, kergelt haigestumine...) ja ka vaimsed sümptomid (tunned end üksikuna, tüdimus, koduigatsus, kodu idealiseerimine, sõltuvuse tunne, ujedus, vaenulikkus, sotsiaalne tagasitõmbumine, suur mure oma tervise ja turvalisuse pärast, reeglite vastu mässu tunne, stereotüüpide loomine vahetusriigist...) võivad ilmneda. Enesehinnangu langus on ka väga sage. Tugev ebameeldivustunne vastuvõtva maa kultuuri suhtes, eksisteerimise küsimus: kes ma üldse olen ja miks ma olen?"

Arvasin küll, et äkki mul oli lihtsalt halb päev, kuid olin ennast veidralt tundnud juba mitu päeva ja peaaegu kõik (90%), mis seal kirjas oli kultuurišoki kohta, vastas minu puhul tõele. Mõtlesin, et analüüsin järgmisi päevi ning üritan enda mõtetele selgusi leida.

Teisipäev, 10.11.2015

Ärkasin ülesse 5.35 ning tundsin ennast väga kehvasti. Tugev peavalu, nõrkusetunne ja suutmatus ennast liigutada. Kuidagi sain kööki kõnnitud ja öeldud emale, et ma ei tunne ennast just väga hästi. Ta lubas mul koju jääda ning läksin tagasi voodisse. Üritasin magada, kuid ei suutnud. Ema tõi mulle hommikusöögi voodisse ning tegi mulle kuuma teed ka. Samuti tõi ta mulle peavalu rohtu ja palju vett. Suurema osa päevast veetsin lihtsalt voodis, sest ma ei suutnud ja mul polnud jõudu midagi väljaspool voodit teha. Mõlgutasin enda mõtteid ning mõtlesin ka eelmise päeva kohta. Enne ma ei muretsenud enda tervise pärast, kuid nüüd tuli see punkt ka juurde. Ema tuli päeval korraks töölt koju, et küsida, kuidas ma ennast tunnen. Väga armas temast! :´)

Õhtupoolikul rääkisin Christopherile, kuidas ma ennast tunnen ja enda emotsioonidest (kultuurišokk). Ta ütles, et keeruline olukord, kuid ta üritab aidata mul sellest võitu saada. Ta oli hästi toetav ning lubas edaspidi ka mulle toeks olla. Kuna ta on mu saksa parim sõber, siis on mulle tema toetus kõige tähtsam.

Üritasin välja selgitada, mis mulle kultuurišoki puhul kõige rohkem muret valmistab ning selleks on koduigatsus ja isoleeritus.

Kolmapäev, 11.11.2015

Tundsin ennast palju paremini ning otsustasin kooli minna. Koolipäev möödus üsna rahulikult ning õhtupoole seadsime väikevenna ja isaga suuna Mindeni poole, kus toimus üks mess (eelmises blogipostituses rääkisin sellest). Tore õhtu veedetud ning sain enda segastest mõtetest veidikeseks puhkust.

Neljapäev, 12.11.2015

Täiesti tavaline koolipäev. Tunnid olid kella veerand kaheteistkümneni ning tulin bussiga koju. Kella poole neljaks läksin Rhönradturneni trenni ning juba treeningu alguses juhtus midagi minuga. Iga trenni alguses jookseme kolm suurt ringi, teeme jooksu- ning venitusharjutusi. Peame tegema ka spagaati (tegelikult isegi kolme tüüpi). Esimese spagaadi ajal juhtus juba midagi. Nimelt kui hakkasin spagaati tegema, siis kuulsin paremast jalast väga imelikku häält (nagu ragin), kuid ma ei arvanud, et midagi tõsist on. Jalg hakkas muidugi tohutult valutama, kuid üritasin sellest mitte välja teha. Lõpuks ei suutnud ma seista, kõndida, istuda ja lamada ilma valuta. Kolmetunnise trenni asemel olin ainult poolteist tundi ning kutsusin ema järgi, sest ma ei suutnud valu enam välja kannatada.

Kui jõudsime koju, siis tegime mulle vannivee valmis ning lisasime erinevaid tooteid, mis pidid valu vastu aitama ning võtsin ise ka rohtu. Otsustasime kella kaheksa aeg haiglasse sõita. Christopher jõudis just enne meie lahkumist koju ning ta oli väga segaduses, kui ema ütles, et me lähme nüüd haiglasse. Christopher aitas mul jalanõud jalga saada ning trepist alla kõndida. Sõitsime Stadthageni haiglasse ehk Krankenhausi. Christopher läks kähku sisse ning tõi mulle ratastooli. Istusin ratastooli ning ta hakkas lükkama. Huvitav on see, et viimane kord, kui ma ratastoolis istusin, oli eelmise aasta suvel ning just SAKSAMAAL. Mis toimub? :D

Saime lõpuks arsti kohtumisele ning tuli välja, et tegemist on parema jala reielihaserebendiga. Õnneks pole täielik rebend, vaid osaline, kuid siiski vajab ravi. Sain kooli jaoks tõendi, et ma ei lähe 4 nädalat kehalisse kasvatusse ning samuti sain endale kargud valida. Valikus oli neli värvi, kuid valisin muidugi musta värvi kargud. Nägin vaeva, et nendega kõndida, sest mul pole kunagi karke olnud. Praeguseks olen juba professionaal.

Reede, 13.11.2015

Öösel ärkasin mitu korda üles, sest jalg valutas ning võimatu oli magada. Võtsin ka valuvaigisteid, et saaksin kasvõi natukenegi magada. Õnneks ei pidanud kooli minema, sest ema lubas koju jääda. Magasin võimalikult palju, küpsetasin muffineid ja puhkasin. Sain paljudelt inimestelt armsaid soove, et saaksin kiiresti terveks ning samuti ka sakslastelt (Gute Besserung!). Marian ja Petra käisid päeval meie juurest läbi ning soovisid mulle ka head paranemist.

Õhtupoolikul tegime mulle jälle vanni ning kasutasin erinevaid vanniõlisid ja väga mõnus oli. Rahustav muusika aitas ka väga palju kaasa. Enne magama minemist aitas Christopher mu jalga uuesti kinni siduda, sest mul oli endal seda raske ja valus teha. Nüüdseks on ta mu jalga peaaegu iga päev sidunud.

Laupäev, 14.11.2015

Öö oli jällegi üsna unetu. Midagi erilist ei teinudki. Lugesin raamatut, puhkasin jalga, sõin valuvaigisteid jne.

Pühapäev, 15.11.2015

Sama, mis laupäevalgi + õppisin karkudel kõndima ning treppidel kõndimine on ikka väga raske.

Esmaspäev, 16.11.2015

Läksin jälle kooli ning juba kooli juurde jõudes olin karkudel olemisest väsinud ja oleksin tahtnud tagasi koju minna. Paljud küsisid mu käest, et mis juhtus ning kuidas ennast tunnen. Inimesed hoidsid mulle uksi, tegid minu jaoks tee vabaks, ootasid mu järel jne. Väga armas neist! Kuidagi hädavaevu elasin 9 tundi üle. Pidime koolis üsna palju ringi liikuma, seega koolipäeva lõpuks oli mu keha täiesti kurnatud. Käed olid punased ja vasak jalg hakkas ka valutama (toetamisest).

Koju tulin bussiga ning väga kohutav bussisõit oli. Buss oli täiesti täis. Tahtsin istuda, kuid ühtegi vaba kohta polnud. Õnneks andis Pia enda koha mulle (dankeschön!), seega sain ilusti istuda. Julia seisis mu kõrval ning rääkisime juttu (inglise keeles). Natukese aja pärast hakkas mingi poisike, kes minu taga istus, Julia vastu häält tõstma ning teda sõimama. Lisas veel kurja häälega "Kas sa oled loll? Mis mõttes sa räägid inglise keelt? See on Saksamaa, sa pead saksa keelt rääkima." Hakkasin ennast halvasti tundma, sest Julia ei teinud midagi valesti ning tema peale karjuti minu pärast...

Kui jõudsin koju, siis sõin lõunasööki ning ei suutnud ennast tagasi hoida ja hakkasin taaskord nutma. Tükk aega nutsin ning ema rahustas mu maha.

Teisipäev, 17.11.2015

Küllaltki tavaline koolipäev. Geograafia jäi ära, sest õpetajat polnud koolis. Kell 13:05 saime juba koolist vabaks ning tulin 13:20 bussiga koju. Bussisõit oli jällegi "põnev". Poole tee peal tuli üks naine koos lapsevankriga bussi. See naine nägi, et ma olen karkudel, kuid ta tahtis mu kohta endale saada. Ütlesin, et olen valudes ja ainuke asi, mis hetkel aitab, on istumine. Tema muidugi ei rõõmustanud selle vastuse üle. Kõik kohad meie ümber olid täis. Mitu inimest isegi pakkusid talle enda kohta. Ta keeldus, kuid endiselt küsis minu kohta endale. Lõpuks ütlesin, et lähen kahe peatuse pärast maha ja siis saab mu koha endale, kui ta nii väga tahab. Rintelnis elavad ikka väga veidrad inimesed, kes on vist puuga piki pead saanud.

Õhtupoolikul jõudis Christopher ka koju, sest ta käis ühel koolikonverentsil. Ta teavitas, et koolis võeti uus reegel vastu. Telefonid on keelatud! Tundides + vahetundides. Mina selle uudise üle just väga rõõmus polnud.

Olgu, saan aru, et tundides on keelatud (väga loogiline ja see oli mu eesti koolis ka samamoodi), kuid miks vahetundides? Mis siis, kui midagi tõsist juhtub ja kedagi pole läheduses? + ma teen enamus tõlkimist just telefoni abiga, seega mul läheb nüüd raskeks. Kannan küll igapäevaselt eesti-saksa sõnastikku kaasas, aga seal on nii palju sõnu puudu ja aega kulub rohkem, kui tõlgin sõna-sõna haaval.

Küsisin, et mis siis saab, kui kasutan telefoni. Ta ütles, et kui tunni ajal kasutan, siis õpetaja võtab ära ja saan selle tagasi, kui vanemad tulevad kooli. Kui vahetunni ajal kasutan, siis õpetaja võtab ära ja saan koolipäeva lõpus selle tagasi.

Kolmapäev. 18.11.2015

Järjekordsed 9 tundi oli vaja üle elada. Telefoni ei kasutanud kordagi ning harjutan ennast juba ümber. Saime hispaania keele eksamid tagasi, mille me tegime enne vaheaja algust. Hindeks sain 2 ning olen selle üle väga väga rõõmus. Ülesannete kirjeldused olid saksakeelsed ning pidin mõlemast keelest aru saama. Kui oleksin valesti aru saanud, siis oleksid mul ülesanded ka valesti olnud tehtud. Klassis oli ainult üks üks (Juliusel), kaheksa kahte, kuus kolme, kaks nelja ning üks viis. Õpetaja kiitis ka!

Bussisõit möödus õnneks üle pika aja rahulikult ning probleeme ei esinenud.

Suudan juba ilma karkudeta ning normaalse inimese moodi kõndida, kuid väga valus on. Karkudel olles pole nii palju valu tunda. Terve keha muidugi valutab, kuid pole hullu.

Täna, neljapäev, 19.11.2015

Väga väga väga igav päev. Suutsin enda telefoni koju unustada.

Esimene tund oli poliitika, siis geograafia, füüsika, ajalugu ning kaks muusikat. Muusikas ei saanud jälle mitte midagi aru ning tahtsin nii väga koolist koju saada, sest ei jaksanud enam koolis olla. Tundsin ennast jällegi kurvana, kuid pole hullu, saan hakkama.

Veidike igav on, kui ei saa tantsima, Rhönradturnenisse ja kehalisse kasvatusse minna, kuid elan need 3-4 nädalat üle.

Õhtupoolikul sõin šokolaadikreemi, õppisin saksa keelt, tegin hispaania keele kodutööd ning võtsin ühe rahustava vanni, mis aitas väga! Hetkel on rahulik olla ning Christopher sidus natuke aega tagasi mu jalga. Positiivne on see, et ärkasin öösel ainult ühe korra üles, seega nii suuri valusid enam pole ning saan paremini magada!