Hallo, wie geht es dir? Mir geht es sehr gut. Alles ist in Ordnung und ich bin sehr glücklich.
Esimene tund oli poliitika, kus teised jätkasid teisipäeval alustatud grupitöid. Sulandusin ka ühte gruppi sisse ning teemaks on pagulased. Käsitleme teemat üsnagi suurelt ning huvitav on näha, kuidas teised on sellest väga huvitatud. Mulle pakub see teema samuti suurt huvi. Sakslased ja eestlased on pagulasteemal väga erinevad ning teen millalgi selle kohta blogipostituse ka, sest see on minu jaoks väga huvitav.
Järgmised kolm tundi veetsin iseseisvalt saksa keelt õppides ja sõnavara laiendades. Ma küll õpin igapäevaselt uusi sõnu juurde, kuid kahjuks ei jää kõik meelde ja mõne aja möödudes unustan küllaltki palju, mis on väga väga nõme. Muidugi on loogiline, et kõik ei saagi meelde jääda, aga mida rohkem mäletan, seda parem. Õnneks on mul veel palju aega, et keel selgeks saada.
Viies ja kuues tund oli muusikaõpetus. Kohutav. Jälle. Väga kohutav.
Rääkisime fuugast, "teemadest" ja ma ei tea, millest veel. Ütlen kohe ära, et mõlemad tunnid ma lihtsalt vaatasin meile antud pabereid ja mõtlesin, et mis kuradi jama see veel on.
Üldjuhul iga päev, kui mul tunnid lõppevad, olen neutraalses olekus või rõõmus, kuid iga neljapäev lahkun koolist vihase ja kurvana. Põhjuseks muidugi muusikaõpetus. Ma olen vist reaalselt klassis ainuke, kes ei saa mitte millestki aru. Kõik oskavad nooti lugeda ja mõistavad teooriat ning siis tulen mina, kes on terve aja väga väga väga segaduses. Järgmisel neljapäeval tuleb muusikaõpetuses suur töö. Üritan õpetajaga rääkida, et ma seda ei peaks tegema. Õpetaja teab, et ma ei mõista midagi (seletasin talle ära, mida me Eestis tegime muusikaõpetuses ning et see pole midagi sellist, mis me siin teeme), kuid ta ei oska mind eriti aidata. Küllap mitu inimest juba mõtlevad, et miks ma üldse siis sellise kursuse endale valisin (jah, sain ise valida). Pidime valima kolmest ainest kaks (kunst, muusika, teater). Kunst oli kindel valik, kuid siis olin muusika ja teatri vahel. Pigem olen muusikaõpetuses kui teatris, sest
1) teatris on kogu asi saksa keeles ja ma ei suuda näidelda SAKSA keeles
2) ma olen kohutav näitlemises
3) mul on suur lavahirm
Läksin siis kurva ja vihasena koju, sest olin iseenda ja muusikaõpetuse teooria peale vihane (miks elu?). Koju jõudes leidsin trepilt paki, kus olid eesti margid peal ning pakk oli minu nimele saadetud. Olin väga üllatunud ja kui nägin, et ristiema Karin oli selle mulle saatnud, valasin isegi paar rõõmupisarat. Avasin võimalikult kiiresti paki ning kogu kingitus oli niiii tore. Kahetsen, et seda jõuluhommikuni kinnisena ei hoidnud, aga kärsitu nagu ma ikka olen, pidin selle avama. Suur aitäh sulle! Kui ema ja Christopher koju tulid, siis näitasin neile ka ja nad olid ka üllatunud. Kõige rohkem tegid rõõmu eesti õhukesed piparkoogid, mida ma jumaldan.
Reede, 04.12.2015
Saime enda kolmapäeval tehtud hispaania keele tööd kätte (sõnavara ja grammatika). Enda üllatuseks jäi mul maksimumist pool punkti puudu ning olin tulemuse üle super rõõmus. Arvestades seda, et ma olin selle töö üldse ära unustanud ja mulle tuli see üks päev enne tööd hilisõhtul meelde ning kõik hispaania keele asjad (õpik, töövihik, sõnavaravihik ja kõik töölehed) jäid mul koolikappi, siis olen tulemuse üle väga rõõmus.
Õpetaja ütles, et meil tuleb 18. detsembril eksam hispaania keeles ja et me hakkame tegema iga nädal väikseid töid sõnade peale, et kõik uued sõnad meeles püsiksid.
Teise suure pausi ajal (peale neljandat tundi 15minutiline paus) hakkas mu parem jalg jälle tohutult valutama ja väga valus oli liikuda. Ma ei tea, mida ma tegin, aga jalavalu oli tohutult suur. Kui muidu suudan ma juba normaalselt kõndida, siis sel pausil lonkasin ma ikka väga tugevalt. Suundusime filosoofia tundi, kui peatasin Christopheri, et talle öelda, et mu jalg jälle valutab ja ma ei tea, mida ma tegin ning mida edasi teha. Ta ütles, et läheksin Krankenzimmerisse ning et ta ütleb filosoofia õpetajale, mis minuga juhtus (meil pidi filosoofias üldsegi töö olema). Krankenzimmer on üks tore ruumike koolis, kuhu peame minema, kui meil on halb olla või miski valutab.
Alguses mõtlesin küll, et oh issand, ma ei mäleta, kus see täpselt on (tuletan meelde, et meie kool meenutab labürinti, kuhu ma siiamaani ära eksin), kuid leidsin peale pikka otsimist üles. Mõne aja pärast tuli üks sekretäridest (meil on neid mitu) Krankenzimmerisse ning küsis, mis mul lahti on. Mõtlesin, et oh issand, kuidas seda kõike nüüd saksa keeles rääkida. Lõpuks seletasin talle kogu olukorra ära ning ta palus mu ema numbrit, et talle helistada ja olukorrast teavitada. Mõne aja pärast tuli mulle ema kooli järgi ning viis mu koju.
Õhtu veetsin jalga ravides ja üleöö läks olukord jällegi heaks.
Laupäev, 05.12.2015
Ärkasin kell pool kaheksa, sest väikevend tuli mu tuppa mu voodi juurde ning äratas mind ülesse. Olime kahekesi kodus, sest ülejäänud olid kõik kuskil ära. Rääkisime veidike juttu ning ta otsustas siis mulle hommikusöögi voodisse tuua, mis oli tohutult armas temast. Kella 11 ajal läks ta enda parima sõbra juurde ning ma jäin kuni kella üheni üksi koju.
Kella ühe aeg otsutasin hakata õuna-kaneeli saiakesi küpsetama, mis tulid väga hästi välja ja köök mattus kaneelilõhna kätte. Jõulutunne tuli peale ning nautisin hetke. Jõime emaga cappuccinosid ning sõime neid saiakesi. Väikevend proovis ka ning peale esimest ampsu karjus ta: "ma armastan seda" ning ta esitas mulle soovi neid järgmisel päeval uuesti teha, kuid kahjuks polnud meil kodus rohkem lehttainast.
Kella kuue aeg saatsin YFU Saksamaa kontorisse e-maili Christopheri abiga, et küsida informatsiooni keskaastaseminari kohta (kuna ma saatsin enda paberid ära viimasel päeval, siis pole ma kindel, millisel seminaril täpsemalt olen ning mis linnas ja millal + kuna Christopher tuleb ka minuga kaasa, siis tahtsime uurida, palju see talle maksma läheb). Sain eelmisel laupäeval haiglast arve, seega küsisin YFUlt informatsiooni ka selle kohta, mida täpsemalt teha on vaja, et kindlustus kataks ära.
Kirjutasin nädala alguses YFU Eesti kontorisse ning Eva-Helen ütles, et pean Saksa YFUsse pöörduma, sest kõik need, kes YFUga Saksamaale tulid, saavad YFU Saksamaa kaudu kindlustuse. Nüüd ootan neilt vastust.
Christopher läks peale kirja kirjutamist sõbra sünnipäevale ning enne kui ta lahkus, küsisin ta käest, kas ta proovis õuna-kaneeli saiakesi. Ta ütles jah ning kiitis neid ja ütles, et sõi umbes 10 tükki ära :D
Õhtupoolikul puhastasime väikevennaga enda jalanõusid ning peale seda hakkasime Lasse ja emaga saksakeelset "Üksinda kodust" vaatama (Kevin - Allein zu Haus). Samuti tõi ema minule ja väikevennale kaks väikest kuusekest, mille mõlemad ära ehtisime. Panin tuled ka külge ning nüüd on mu toas väga mõnus olla ja pisikest kuusekest vaadata.
Pühapäev, 06.12.2015
Nikolaustag!
Ärkasin kella poole 11 aeg üles ning kohe, kui enda toast välja tulin, vedas väikevend mind koridori. Nikolaus oli käinud! Saksamaal ei eksisteeri päkapikke, vaid siin on Nikolaus, kes külastab 6ndal detsembril. Et temalt midagi saada, peavad selleks päevaks enda jalanõud olema puhastatud ja välja tõstetud Nikolausi jaoks, et ta saaks sulle midagi tuua. Kui jalanõud puhastatud pole, siis ta toob sulle hoopis midagi halba ja see ei ole üldse tore. Seega väikevennaga puhastasimegi eelmisel päeval koos jalanõusid ning võtsin ka Saksa traditsioonist osa. Tore oli! Palju magusat sain endale.
Küpsetasime kella ühe ajal emaga jälle õuna-martsipanikooki, sest Kira pidi hiljem mulle külla tulema. Kook tuli hästi välja ja maitses samuti hästi.
Kira jõudis veerand nelja ajal kohale ning alustasime tantsimisega. Nimelt on meil 14ndal detsembril esinemine ning peame harjutama + kuna nad alustasid selle tantsu õppimisega juba siis, kui mind Saksamaal polnud, siis õpetas Kira mulle algust. Tantsisime umbes kaks tundi, siis sõime kooki, jõime (mina muidugi cappuccinot, sest see on üks mu uus lemmikutest jookidest) ning ajasime juttu.
Vahetasin voodil ka voodipesu ning nüüd on mul jõuluteemaline voodipesu ja see aitab jõulutunde loomisele väga palju kaasa. Jõuluaeg on ikka üks väga tore aeg!
Auf Wiedersehen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar