Alustame 02.08.2015, kui oli aeg hakata Saksamaa poole tulema...
Kuna lendu lükati 25 minutit varasemaks (ehk siis 6.10'ks), siis pidime olema juba kell neli lennujaamas. Sain öösel ainult kaks tundi magada, sest hakkasime juba poole kahe aeg Tallinna poole liikuma. Lennujaama tulid mind ära saatma mu ema, isa ja vend ning kaks parimatest parimat sõbrannat (nad tulid juba eelmise päeva õhtul Tallinna ning ootasid mind lennujaamas 4 tundi). Check-in'i tegemine läks hästi selle hetkeni, kui pidime äraantavat pagasit kaaluma, oioioi!
Lubatud oli 23 kilogrammi, kuid mul oli 25,2 kg. Öeldi, et kas võtame 2,2 kg ära või maksame lisakilode eest. Kuna kohvris oli kõik mulle vajalik, ei saanud midagi ebavajalikku välja võtta, seega pidime maksma. Olin varem teadlik, et mul on vaja maksta, kuid arvasin, et äkki max. 30 eurot, aga ei. 2,2 kg eest pidime maksma 80 eurot! :))))) Halleluuja!
Lend Tallinnast Kopenhaagenisse läks iseenesest hästi, v.a. see, et maandusime hiljem kui oleksime pidanud, seega jäi meil uuele lennule minemiseks aega väga väga vähe. Kõige parem oli muidugi see, et Kopenhaagen-Hamburg lennupiletil polnud kirjas, mis väravast boarding pihta hakkab, seega pidime jooksma tabloode juurde, et teada saada, kuhu me täpselt minema peame. Teadsin varem, et Kopenhaageni lennujaam on väga suur ning ta tõesti oli väga suur, pidime me küllaltki palju ringi jooksma, et midagi üles leida. Kui jõudsime boardingusse, oli see juba suletud (halleluuja). Õnneks küsiti meilt, kas suundume Hamburgi, vastasime, et "jah" ning õnneks ikkagi lasti meid läbi. Olime viimased, kes lennukisse sõitjatest astusid.
Hamburgi jõudmine läks hästi, väga soe oli. Kui ootasime oma pagaseid, tuli välja, et Aleksandri pagas on kaduma läinud (õnneks ülejäänul viiel olid olemas). Saime tuttavaks kahe YFU Saksamaa vabatahtlikuga ning meile anti umbes pool tundi vaba aega. Käisime selle aja jooksul poes ja vestlesime niisama (+ Hamburgi lennujaamas on tasuta wifi, seega win-win).
Kui lõpuks olid kaks Rootsi poissi ja kaks Prantsuse tüdrukut kohal, hakkasime lennujaamast välja minema, et YFU bussiga Lauenburgi sõita. Teel välja juhtus midagi halba. Mina seda küll esialgu ei märganud, aga õnneks märkas seda Johanna. Nimelt tuli mu kohvril üks ratas alt ära :))))
Aleksandr aitas mul kohvrit tassida, seega pääsesime ilusti välja ja jäime bussi ootama.
Saksamaal pidi olema täpsus alati hea, kuid väidan vastupidist- ootasime meeletult kaua bussi + tohutult palav oli väljas. Sõit Lauenburgi möödus hästi, magasin vahepeal. Kui jõudsime laagrisse kohale ning kui pidime oma kohvreid ja muud vajalikku hakkama sisse tassima, juhtus jälle midagi...
Nimelt on mu kohvril ka kõrval käepide (kasutasin tassimisel pigem seda, mis külje peal on, mitte seda, mis üleval on, sest siis on raskus ilusti keskel ning on parem tassida). Jõudsin paar sammu teha, kui kohver suure kolinaga vastu maapinda kukkus. Mu küljepealne käepide läks katki, sest ei pidanud raskusele vastu. Kuidagi sain oma asjad sisse tassitud, kui avastasin, et mu telefon töötab lõpuks. Mu ema ütles varem mulle, et kui Hamburgi jõuan, siis saadaksin talle SMS'i, et olen kohal. Lennujaamas mõtlesin, et pigem helistan, sest siis saab häält kuulda ja parem kõigest rääkida jne. Kui proovisin talle helistada, näitas telefon ainult ühte teadet "pole võrgus ühendatud". Proovisin veel paar korda, kuid midagi ei muutunud. Tegin telefonile restardi, et äkki siis toimib kõik, aga olukord oli endiselt sama. Teel Lauenburgi poole vahetasin teise telefoniga (jah, mul on kaks telefoni kaasas) SIM-kaardid ära, lootusega, et äkki nüüd juhtub midagi, aga ei. Alles laagris olles mõne aja pärast hakkas asi toimima.
Ütlesin varem emale, et räägime siis, kui aega on ja mida vähem räägime, seda parem (YFU soovitas ka kodumaaga võimalikult vähe kontakteeruda). Esimene päev Saksamaal oli kohutav, seega helistasin emale umbes 5 või 6 korda ühe päeva jooksul, mõnetunniste vahedega. Tuli välja ka see, et terve laager on saksa keeles. Laagris oli kohal inimesed, kellest kõik olid varem koolis juba aastaid saksa keelt õppinud, kuid mina olin ainuke, kes on õppinud saksa keelt 0 aastat (seda isegi ei õpetata mu koolis), seega oli kõik minu jaoks veelgi raskemad. Kaks esimest ööd nutsin ma ennast magama ning olin enda peale vihane "miks ma olen siin? mida ma teinud olen? miks peab kõik nii raske olema? miks mina?". Järgmised päevad möödusid üsnagi kiirelt. Toimus ka Stadtrallye, mille jaoks tiimarid moodustasid grupid (olin ühes grupis ühe Soome poisi ja kahe Itaalia tüdrukuga). Me saime I koha, halleluuja! Workshopides küsiti vahepeal, kas ikka saame aru ja kui ei saanud aru, siis tõlgiti vahepeal üksikuid asju ingliskeelde, kuid üldjuhul seletati saksa keeles teiste sõnadega ümber (millest mul suurt kasu ei olnud). Kokkuvõttes jooksis pool laagris räägitust minust lihtsalt mööda, sest ma ei saanud aru. Kuid sealsed inimesed olid toredad ja sain mitmetega lähedasteks. Üks väga lahe töötuba oli ka "lightpainting", kus kasutati piltide tegemiseks minu kaamerat + mulle õpetati, kuidas selliseid pilte teha, wohoo!
Nautige pilte laagrist:
 |
| Korraldasime väikse saksakeelse Kuldvillaku Eesti kohta |
 |
| David (Rootsi) |
 |
| Soome poistega |
 |
| Taanlastega |
 |
| Itaallastega |
 |
| Kolm Ungari tüdrukut ja üks Taani poiss |
 |
| Ja nüüd "lightpainting" töötoa pildid |
Bis bald!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar