Palju kõndimist ja jalgade valutamist

Laupäev, 03.10.2015

Leppisime Christopheriga kokku, et lähen kella 12ks Westendorfi. Läksin sinna rattaga. Ta tuli mulle bussijaama vastu ning läksime tema poole. Ta tutvustas enda pere ja elamist. Mõne aja pärast otsustasime Christopheri perega minna Klippenturmi (käisin seal üks kord juba vanematega ka). See mäekene on küll ainult umbes 300 meetrit kõrge ning see torn umbes 50-60 meetrit, siis tegelikult väga kõrgel me polnudki, aga kuna ülesse ei saanud päris otse minna, siis pidime üsna palju kõndima ning see oli küllaltki väsitav. Kusjuures sellel korral olin ma vähem väsinud kui tol korral, kui vanematega käisin.

Läksime Christopheri ja ta väikese vennaga tornitippu. Kui jõudsime üles, tegi ta väikevend paar sammu ning tahtis juba tagasi alla minna. Christopher viis ta alla vanemate juurde ära ning tuli tagasi ülesse. Kohe, kui Christopher üles jõudis, ütles ta mulle, et ta kardab kõrgusi. Tegin ettepaneku koos alla minna, et ta ei peaks kannatama, aga ta üles, et kuna hetkel on kõik veel korras, siis jäime mõneks ajaks veel sinna. Vaade oli hea, kuid kahjuks oli see päev natuke udune, seega väga kaugele selgelt näha polnud. Õnneks sel korral, kui vanematega käisin, siis oli ilm selge ning nägin väga kaugele.

Pole kunagi varem selliseid lepatriinusid näinud

Teel mäest alla komistas Christopheri väikevend ning kriimustas ennast ja tuli natuke verd ka. Õnneks polnud raske olukord, aga terve mäest alla tulemise aja saime kuulda karjumist ja nutmist. Mul oli temast väga kahju. :(

Kui jõudsime koju (Christopheri juurde), siis vaatasime Christopheriga viimast tantsupidu. Ta ütles, et see oli huvitav ning põnev oli näha kultuuride erinevusi. Vestlesime veel pikalt mitmel teemal. Ta ütles veel, et tunneksin end kui kodus ning et tema kodu on minu teine kodu. Samuti ütles ta, et olen sinna alati oodatud! :')

Kella kümne aeg tahtsin hakata kodu poole sõitma. Õues oli kottpime ning ma tulin sinna rattaga. Tahtsin panna rattal tule põlema, et näeksin teed, aga tuli välja, et tuli ei hakanudki tööle. Midagi oli vist rikkis. Kokkuvõttes tõi Christopheri parim sõber mind koju.

Pühapäev, 04.10.2015

Kella kahe aeg jõudsid vanemate kaks sõpra siia. Suundusime viiekesi Hamelni poole, et minna Klütturmi. Kõndimine oli jällegi üsna väsitav. Õnneks oli vaade hea ning tornist alla tulles sõime jäätist ka. Lähedal on üks seikluspark, kuhu ma tahan millalgi kindlasti minna.

Esmaspäev, 05.10.2015

Tavaline koolipäev nagu ikka. Christopher tutvustas mind uutele inimestele, seega tean nüüd veelgi rohkem inimesi koolist! 

Inglise keeles oli tore. Räägime hetkel "kasvuhoone efektist" ja keskkonnast. Õpetaja jagas kahe inimese peale ühe lause ära ning pidime tõlkima selle ingliskeelse lause saksa keelde, et kõik saaksid ilusti kõigest aru. Olin Vanessaga paaris. Tema tõlkis saksa keelde, mina hoopiski eesti keelde. Kui lõpuks oli meie kord ette lugeda, siis Vanessa luges saksakeelse lause ette ning lugesin nalja pärast ka enda oma ette. Kui lõpetasin enda eestikeelse lause ära, siis kõik vaatasid mind nagu "appi, mis asi see veel olema pidi; mis keel see veel on" ja kui ütlesin, et see oli eesti keeles, siis kõik olid väga üllatunud ja mitmel vajusid suud lahti, haha. Õpetaja oli ka väga üllatunud.

Saime kunstiõpetuses enda eelmise tunni kodutööd tagasi ning minu joonistusele kirjutas õpetaja juurde "sehr gut" ehk siis "väga hea". :)

Peale selle, et me peame tegema kunstis kodutöid, tuli välja, et me teeme 30ndal novembril isegi kunstis eksami. Väga põnevaks läheb. Ma pole kunagi varem kunstiõpetuses kodutöid teinud, veel vähem eksameid. Olgu, kunstikoolis olen, aga tavalises kunstiõpetuses koolis mitte.

Seitsmes tund oli meil vaba, nagu alati. Istusime Alina, Alexa ja Piaga ühe laua taha ning tegime järgmiseks päevaks kodutöid. Tahtsin minna kapist enda hispaania keele õpikut ja töövihikut tooma, aga sattusin poole tee peal Christopheriga kokku ning ta tuli minuga kaasa. Kohtasime veel tee peal meie inglise keele õpetajat ja ühte meest. Inglise keele õpetaja hakkas kohe sellele mehele rääkima meie tunnist ning minu eestikeelsest lausest. Tuli välja, et see mees on isegi Eestis käinud.

Samal päeval oli Christopheril saksa keeles ja näitlemises eksamid. Ma arvasin, et eksam kunstiõpetuses on hull, aga eksam näitlemises on veel hullem. :D

Kui tunnid lõpuks läbi said ehk siis kell oli 15.30, läksime bussi peale. Christopheril jäid kaks viimast tundi ära, aga ta ootas mind ära. :')

Sõitsime koos Westendorfi ning läksime tema poole. Olin kella kuueni seal ning läksin siis koju, sest pidime juba kell 18.45 hakkama tantsustuudiosse sõitma. Kuna ma ei sõitnud laupäeval rattaga tagasi koju, siis see ratas oli nii kaua Christopheri juures ning tulin siis nüüd rattaga koju, et see koju saada.

Koju jõudes olin küllaltki väsinud ning peale tantsutrenni olin veelgi rohkem väsinud.

Tänane, 06.10.2015

Jällegi küllaltki tavaline koolipäev. Tegime keemias üllatustöö, millest ma ei saanud mitte midagi aru. Veidikene isegi sain, aga ma ei oska keemiat INGLISE või/ja SAKSA keeles. Eesti keeles veel saaksin kuidagi hakkama, aga teistes keeltes küll mitte.

Koolist saime vabaks kell 13.05. Otsustasime Christopheriga, et veedame täna ka koos aega, seega läksime tema poole. Kooli juures tuli välja, et ta oli kooli tulnud mootorrattaga, seega minu jaoks tekkis probleem. YFU reeglite kohaselt ei ole mul lubatud mootorrattal ega ühelgi taolisel mootorsõidukil istuda, isegi mitte taga. Seega Christopher läks juba ees Westendorfi ning ma tulin bussiga järgi, et probleeme vältida.

Jällegi tore päev koos veedetud. Olen õnnelik, et olen sellise sõbra endale leidnud, kellele võin loota, keda usaldada ja kellega koos toredasti aega veeta!

Üsnagi kaua läks aega, et normaalset pilti saada, sest me oleme ebanormaalsed :D