esmaspäev, 31. august 2015

Isa sünnipäev ja YFU grillpidu

Eile, 30. augustil, oli mu isal (host-isal) sünnipäev.
Pidu algas kell 11.00 ja kestis õhtuni välja. Nägin väga paljusid isa sõpru ning ka teisi tuttavaid, kellest mõnega olen juba varem kohtunud.

Mind tutvustati paljudele ning sain jälle tähelepanu keskpunktis olla. Kahju, et mu saksa keel pole veel piisavalt hea, et saaksin vabalt suhelda.

Mind rõõmustas väga see, et Lea tuli kohale (üks pisike tüdruk, kes läheb sellel aastal 1. klassi). Kui viimane kord teda nägin, siis ta kallistas mind palju. Samuti ka eile! :')
Ta rääkis minuga nii palju ja nii kiiresti ning tal on peen hääl ka, seega enamuse ajast olin hädas aru saamisega. Käisin pidevalt sõnaraamatust vaatamas, mida ta nüüd mulle ütles. Õnneks tuli ta 14-aastane vend Melvin varsti meie juurde ning kuna ta valdab veidike inglise keelt, siis ta sai mulle tõlgiks olla.

Lea kammis mu juukseid kogu aeg, tegi mulle erinevaid patse ning kui ma avasin Duplo šokolaadipaki, siis ta oli väga õnnelik. Kuna iga šokolaadiga saab kaasa ka kleepsu mingist loomast, siis ta käis mulle neid kogu aeg näitamas ja ta kleepis kõik kleepsud enda keha külge :D

Mõne aja pärast jõudis ka Maren kohale. Mängisime Mareni ja Melviniga mitu tundi Wii'd ja naersime kõht kõveras.

Kinkisin muidu isale pooleliitrise Vana Tallinna, Ewert and The Two Dragons'i CD ja Kalevi valge šokolaadi küpsisetükkide ja maasikatega (ta jumaldab valget šokolaadi). Ta oli väga rõõmus ja tänas mind! :)

Kui Lea ja ta pere pidi lahkuma, siis ta kallistas mind lõpus väga palju, ei tahtnud lahti lasta ning koju minna. Kokkuvõtlikult oli jällegi väga väga tore õhtu veedetud. + ilmaga vedas tohutult palju (õhtupoolikul oli 31'C sooja)!


YFU grillpidu

Reedel, 28. augustil, käisime vanematega Hannoveris ühel YFU poolt korraldatatud grillpeol.
Kohale oli oodatud praegused vahetusõpilased, kes elavad Niedersachsenis, nende vanemad ja inimesed, kes muidu elavad Saksamaal, aga käisid kuskil YFUga.

Kui jõudsime vanematega kohale, siis arvasin, et see üritus ei tule väga huvitav ja kas me tõesti peame seal kella kaheksani olema (algas kell neli). Kuid sain mõne aja pärast paljude uute lahedate inimestega tuttavaks, kes on selleks aastaks Saksamaale tulnud (eriti lahedad olid üks poiss ja üks tüdruk USAst). Aeg läks nii kiiresti ja korraga oligi kell juba pool kaheksa, kui vanemad tulid mu juurde ja ütlesid, et me hakkame ära minema. Kahju oli lahkuda, sest need yfukad, kes seal üritusel olid, olid nii toredad ja vahetusõpilastel on alati selline värskendav aura (seega nendega on tore koos olla). Jagasime veel omavahel numbreid ja jätsime hüvasti.

Loodan, et näen neid millalgi jälle. Oktoobris pidi järgmine YFU kohtumine tulema, seega loodetavasti on nemad ka kohal. Loodame parimat!

Mäletan, et ütlesin sellel üritusel Riley'le (USAkas), et vägagi normaalne on näha inimesi, kes räägivad omavahel inglise, saksa või prantsuse keeles (sellel grillpeol oli paar sellist gruppi), aga põhimõtteliselt võimatu on kohata tänaval või kusagil mujal väljaspool Eestit inimest, kes räägib eesti keelt. Kui läksime Riley'ga juua võtma, siis tuli korraga üks tüdruk Vera mu juurde ja hakkas eesti keeles rääkima.

Te oleksite pidanud mu näoilmet ja reaktsiooni nägema (hakkasin kohapeal üles-alla hüppama). Olin nii ekstaasis! Ma pole pikka aega kohanud inimest, kes valdab eesti keelt, appi!
Ta käis 2013/14 aastal YFUga Eestis ja ta rääkis mulle, kui väga ta Eestit igatseb. Mul oli nii tore üle pika aja jälle kellegagi silmast silma oma emakeeles rääkida! + tuli välja, et sellel üritusel oli veel kaks tüdrukut, kes käisid YFUga Eestis. Nii vahva!



laupäev, 29. august 2015

Kooli külastamine: esimesed esmamuljed

27.08.2015
neljapäev


Ärkasin kell üheksa hommikul, sättisin, sõin ja juba hakkasimegi emaga linna poole liikuma. Sõitsime Mareni maja juurde ning ta tuli meiega kooli kaasa.

Käisime kaheksandal augustil ema ja Caroliniga juba kooliterritooriumil kõndimas, et näeksin koolile kuuluvaid hooneid + ümbruskonda. Kool on ainult kahekorruseline, kuid ma ei osanud arvata, et see on seest nii suur! See oli ikka tohutult suur. Meenutas isegi labürinti, kuhu ma arvatavasti millalgi ka ära eksin (üsnagi kindel selles).

Käisime sekretäri juurest läbi, saime mingid dokumendid ning kohe kohtusime ka Hr Büttneriga (koordinaator ja ta tegeleb 10.-12. klassidega). Teadsin, et lähen 10ndasse klassi, kuid arutasime ühel päeval emaga, et äkki on mul isegi võimalus minna 11ndasse (Eestis peaksin minema 11ndasse). Põhjuseid, miks tahtsin minna 11ndasse on palju, kuid üks peamistest põhjustest oli see, et need vahetusõpilased, kes sellel aastal ka meie kooli tulevad, lähevad just 11ndasse ja oleksin tahtnud nendega koos olla (nad elavad seda sama läbi, mida minagi).

Kuid otsustasime ikkagi, et jään 10ndasse:

  • 10ndas on tavalised klassid, kuid 11ndas hoopis kursused
  • 10. klassis on sama koosseis, kuid 11ndas puutuksin kokku kogu aeg erinevate inimestega (Hr Büttneri sõnul oleks mul lihtsam inimestega harjuda ja sulanduda just 10ndas)
  • 10nda ja 11nda klassi hindamissüsteem on veidike erinev:
  • 10. klassis saadakse hindeid 1-6, 1 on parim hinne ning 6 on halvim, kuid 11. klassis saadakse punkte 1-15 (mida rohkem, seda parem) ja need punktid on tähtsad koolilõpetamisel
  • kuna mu saksa keel pole veel piisavalt hea, siis hakkaks mul 11. klassis väga raske (Hr Büttneri sõnul saan poole aasta pealt minna 11ndasse üle, kui soovin)
  • 10ndas on veidike väiksem koormus kui 11ndas
  • 10. klass läheb kevadel üheks nädalaks Berliini, kuhu Hr Büttner soovitas mul kindlasti minna
  • tean hetkel 10. klassist kuute inimest (11ndast ainult ühte), seega oleks mul sissesulandumine veelgi hõlpsam
Fun fact: 10. klassis on see aasta 6 paralleelklassi (igas klassis umbes 20-25 inimest)

Hr Büttner ütles seda ka, et ma ei peaks hinnete pärast muretsema, et naudiksin lihtsalt Saksamaad, seda ühiskonda, keeleõpinguid ja kogu vahetusaastat, kuid ütlesin talle ikkagi, et annan endast parima. Ta küsis veel igaksjuhuks, et ega mul neid hindeid pärast Eestis vaja ei lähe (õnneks ei lähe, sest otsustasin jätta aasta vahele).

Igaüks saab endale valida kolm põhiainet ning ülejäänud ained tulevad juurde. Hr Büttner leidis, et oleks parim, kui käin alguses samades põhiainetes, mis on ka Marenil ehk siis kunst, muusika ja filosoofia. Kui ma oleksin saanud ise valida, siis oleksin üheks kindlasti võtnud kunsti, seega selle üle on mul hea meel. Samuti ka filosoofia üle. Muusika üle ma väga ei rõõmusta. Nad õpivad väga palju teooriat (põhimõtteliselt samu asju, mida ka muusikakoolis õpetatakse). Kuid pidin saama hiljem ära vahetada, kui soovin.

Veel üks suurepärane asi on see, et kui mulle mingi aine väga ei sobi, mul on seal raske või on mingeid probleeme sellega, siis saan aineid vahetada. Pean lihtsalt Hr Büttneri poole pöörduma, asjad läbi arutama ning ainete vahetamisega pole mingit probleemi. Pidin mingi teatud aja tagant teda veel koolis külastama, et arutada senist arengut. Õnneks on ta väga tore ja mõistlik inimene!

Tore on ka see, et ma hakkan koolis hispaania keelt õppima (lähen algajate klassi). Saksa keelde lähen paar aastat minust noorematega, et mul oleks veidike lihtsam + keeleõpingute jaoks oleks see variant parem.

Gymnasium Ernestinum Rintelnis on tore see, et alates 10. klassist saab koolist välja supermarketisse minna süüa ostma (ei pea koolitoitu ostma)! Samuti ka see, et iga aasta teeb 12. klass kooli heaks midagi. Üldjuhul istutatakse lilli, põõsaid, puid või hoopiski värvitakse kooli siseseinad värvilisteks (praegused kooli siseseinad näevad väga vahvad välja!). Ühel aastal joonistati erinevate riikide lippe ning minu suureks üllatuseks oli ka Eesti lipp koolis olemas!


Kui tulime koolist tagasi, siis viisime Mareni ära, rääkisime ta emaga veidike juttu ning leppisime kokku, et nad tulevad õhtul meile külla ja mängime lauamänge!

Kui jõudsime koju, siis otsustasime ema ja isaga, et lähme Hamelni šoppama, halleluuja! Üsnagi vihmane ilm oli ka, seega sai samal ajal midagi toredat teha (minu jaoks on šoppamine väga tore, haha). Hankisin endale mitmeid asju ning täiendasin ka garderoobi. Ostsin ühel päeval endale Mindenist ka kooli jaoks päeviku, mis maksis 17.95 eurot (appi!), aga see nägi minu arust ilus välja ja see on väga palju huvitavat täis.





Kui jõudsime šoppamast koju, oli kell juba veidike kuus läbi. Läksime seitsme aeg isa ja vennaga tuletõrjesse. Florianil ja teistel oli üks õppus, mida isa läbi viis. Mul oli muidugi põnev kõrvalt vaadata + sealsed inimesed on nii toredad ja sõbralikud! :)

Kui kella üheksa aeg koju jõudsime, siis olid Maren ja ta ema juba siin, seega alustasime lauamängude õhtuga. Mängisime paar tundi ja olin õhtu lõpuks niiiii väsinud. Vähemalt oli tore päev!




kolmapäev, 26. august 2015

10 erinevust Eesti ja Saksamaa vahel

1. Ainult üks kord päevas soe toit. Eestis olin harjunud sööma lõunaks ja õhtusöögiks alati sooja toitu, siin see nii ei ole. Meie sööme lõunaks sooja toitu ning õhtuti üldjuhul ainult Abendbroti. Alguses võttis harjumine aega, kuid nüüd pean seda täiesti loomulikuks.

2. Telesaated on ainult saksakeelsed. Kui vaatad Eestis mingit telesaadet, mis on originaalis mingis muus keeles, siis on juurde lisatud subtiitrid. Siin see niimoodi ei ole! Igale saatele loetakse saksakeelne tekst peale. Mulle see isiklikult väga ei meeldi, mitmele kohalikule ka mitte. Kui saade oleks inglise keeles ja all oleks saksakeelsed subtiitrid, siis mõistaksin rohkem toimuvat ja keeleõpingud oleksid ka lihtsamad.

3. Saksa täpsus. Ma arvan, et kõik on kuulnud saksa täpsusest (kui sa ei ole, siis kus sa olnud oled?!?!?!). Siin sellist asja ei eksisteeri! Rongid ja bussid hilinevad, kohtumistele jäädakse hiljaks.

Reaalne näide: Käisin Nina ja Floriani ühissünnipäeval. Kutsutud oli umbes 50 inimest ja pidu pidi algama kell 20.00. Üle poolte külalistest jõudsid kohale umbes pool tundi hiljem kui oleks pidanud.

Tuletan meelde ka minu perre jõudmist! 15.10 pidi rong jõudma Mindenisse, kuid olime 15.16 veel Hannoveris ja rong polnud liikuma hakanudki.

4. Soovid leida avatud wifi võrku? Võimatu! Eestis on see normaalne, et paljude wifi võrgud on avatud ning internetti pääsemisega pole probleeme. Siin see nii ei ole! Kõigi wifi võrgud on kinnised ning kui soovid internetti pääseda, siis pead selle eest hingehinda maksma! Õnneks saime mu saksa telefoninumbrile spetsiaalse paketi, mille eest ei pea väga palju maksma ning sellega tuli kaasa ka võimalus pääseda internetti, kuid internetimahtu pole just kulbiga antud (ainult 500 MB kiiret internetti ning kui 500 MB täis saab, siis internetti saan ikka minna, kuid siis on lihtsalt väga aeglane ühendus).

5. Lõunasöögi ajal ei ole leiba.  Sakslased söövad väga palju leivatooteid (oo, mu imelised brötchenid), kuid lõunasöögilaual pole leiba (oleneb, kas sooja toitu süüakse õhtuti või lõunati).

6. Inimeste tervitamine. Eestis tervitasin ainult neid inimesi, keda teadsin. Saksamaal olles tervitan peaaegu kõiki. Ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei ütleks võõrastele „Hallo!“. Kummaline on ka see, et siin suruvad inimesed väga palju käsi, samuti ka mina. Eestis olles ei teinud ma seda.

7. Vesi.  Kui soovid osta vett, siis sul on võimalus valida kolme erineva vee vahel. Ma joon alati gaseerimata vett, seega valisin esimesel korral Classicu (tundub ju gaseerimata).
Ma eksisin. See oli gaseeritud. Nõrgalt gaseeritud, kuid ikkagi gaseeritud.
Siis sain teada, et sul on võimalus valida Naturell, Classic ja Medium vahel. Naturell on gaseerimata, Classic on nõrgalt gaseeritud ning Medium on tugevalt gaseeritud.

8. Jalgrattad ja noored. Eestis on see küllaltki harv nähtus, kui noored sõidavad jalgratastega. Siin on neid noori just vastupidi väga palju, vähemalt minu ümbruskonnas.

9. Iga 5-10 kilomeetri järel on juba uus linn. Pole vaja palju sõita, et mingisse teise linna minna (linnast välja sõites näed juba järgmist linna). Eestis peab küllaltki palju sõitma, et jõuda uude linna.

10. E-riigi eksisteerimine. Kui olen rääkinud siinsetele sakslastele meie e-riigist, siis nad kõik on väga vaimustuses olnud, sest siin seda ei eksisteeri.  Eestis saab kõike teha interneti ja eesti.ee portaali vahendusel.