laupäev, 15. august 2015

Kaheksandat päeva peres

"Aller Anfang ist schwer"
"Kõik algused on rasked"

Väga kiire nädal on olnud! Tegelikult on juba möödas üks nädal ja üks päev sellest, kui perre jõudsin. Nii palju on toimunud. Kust alustada?

1. päev.
Oli aeg hakata tulema Lauenburgist Hamburgi poole. Buss hilines küllaltki palju (tuletan endiselt meelde saksa täpsust) ning jäime isegi vihma kätte, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud ja asjad jäid kuivaks. Teel bussi juurde suutsin ma kohvri teise ratta ka ära lõhkuda :))))
Magasin veidike Hamburgi poole sõites, sest lõpetasin öösel kell kaks pakkimise ja kell seitse oli mul juba äratus. Hamburgi rongijaam oli väga suur ja see nägi huvitav välja + tohutult palju oli ronge. Kuna mul oli kaks kotti ja suur katkine kohver + tagi, siis üsna raske oli kõigega koos liikuda, seega aitas Marie (tiimar) mind ning kandis ühte mu kotti. Saime lõpuks Hannoveri rongile, mis pidi väljuma 13.01, aga see väljus paar minutit hiljem. Kui rong liikuma hakkas ja ma oma kohale jõudsin, avastasin, et mu kott jäi Marie kätte, kuid teda pole kuskil läheduses näha. Läksin väga kiiresti endast välja, paanitsesin ning nutsin (kõik mulle väga tähtsad asjad olid seal kotis: rahakott, telefonid, perekingitused jne). Rääkisin Alainile (Šveits) kiiresti oma loo ära ning jooksin Johanne (Taani) juurde, et teda ka olukorrast teavitada. Ta hakkas juba helistama, mina kõrval kõva häälega nutmas (väga paljud inimesed jälgisid mind rongis, appi), kui Marie korraga astub meie kõrvale, minu kott käes. Arvasime, et ta tuli meid ainult rongile saatma, aga ta sõitis ise ka Hannoveri, seega minu paanitsemine lõppes kiiresti ära ja üritasin maha rahuneda.

Kui jõudsime Hannoveri kohale, pidime minema kähku 12ndale perroonile, et saada Mindeni rongi peale, kuhu liikusime Alainiga koos. Vahepeal anti teada, et väiksed muudatused on toimunud ning peame minema 11ndale perroonile. Õnneks see oli ainult paari sammu kaugusel, seega probleemi polnud. Kuna meil olid kohad ärareserveeritud, siis mina pidin olema 7ndas vagunis kohal number 75. Kui rong tuli suure hilinemisega, siis tuli välja, et 7ndat vagunit ei eksisteerinudki :))))
Kõrvuti oli kuues ja kaheksas vagun. Kuues vagun oli täis ja kaheksandasse meid ei lastud. Pidime jõudma 15.10 juba Mindenisse, kuid väljusime Hannoverist alles 15.16, seega jäime umbes pool tundi hiljaks. Õnneks teavitasin oma hostpere olukorrast ning probleemi ei tekkinud. Kui jõudsime Mindenisse, siis nägin hostpere (edaspidi pere) esimest korda ja nii hea tunne oli! Nad tõid mulle ka armsa lillekimbu, mis tegi mu tuju väga heaks. 

Uude koju jõudmine läks hästi ning pere oli väga lahke ja sõbralik. Sain neilt väikse kingi ka, kus oli sees mu lemmikud Saksa šokolaadid, üks teine väike šokolaad, tervituspaber ja üks pastakas, kuhu oli mu nimi peale graveeritud + Carolin oli mulle koogi küpsetanud :')
Õhtu sujus rahulikult, sõime kooki, käisime Carolini ja Florianiga ümbruskonnas jalutamas. Olin alguses veidike häbelik ja tagasihoidlik (üldjuhul ma ei ole selline), kuid see läks kiiresti üle ning kohanesin uue olukorraga. Andsin õhtupoole ka kingid üle ning pere jäi väga rahule :')



2. päev.
Mul lasti veidike kauem magada, sest olin eelmisest päevast üsna väsinud. Üks asi, mida igatsesin siis ja igatsen ka praegu, on keelest arusaamine. Eestis olles ei pidanud ma mõtlema, mida keegi räägib, sest sain ilusti aru ning samuti ka vastamisega polnud probleeme. Siin olles pean kogu aeg mõtlema sõnade peale, enda jaoks sõnad ümber tõlkima, siis mõtlema, mida vastata, jällegi ümber tõlkima ja siis alles ütlema.
Õhtu poole läksime ühele Rintelni linnafestivalile, kus oli väga tore. Sain väga paljude peretuttavatega tuttavaks ning tundsin, et olen justkui eksponaat kuskil muuseumis, sest minust kogu aeg räägiti, mind tutvustati, jälgiti pikalt ja tunti palju huvi. Kummaline. Tähelepanu saamine on muidu mingil määral tore, aga samas kuidagi ebameeldivust tekitav, aga samas kõik need, kellega tuttavaks sain, olid väga toredad. Sõitsime Carolini ja Leaga kaks korda väiksel vaaterattal ka. Jõudsime öösel poole ühe aeg umbes koju ja läksime kõik kiiresti magama.



3. päev.
Üsna rahulik päev kodus. Õhtul vaatasime perega "Nullpunkti". Kuna see film on eesti keeles, siis vaatasime ingliskeelsete subtiitritega. Filmis on iseenesest väga palju roppust ja slängi, aga õnneks subtiitrites seda nii hullult välja ei toodud. Mul oli seda filmi muidugi huvitavam vaadata, sest sain kõigest aru, kuid nad ütlesid hiljem, et neile meeldis ka väga.

4. päev.
Käisime ema ja Caroliniga mind linna registreerimas, seega olen ametlikult Rintelni kodanik ja "sakslane". Käisime ka ühes jäätisekohvikus, kusjuures Rintelni kesklinnas on neid koguni 3, aga käisime ühes, mida pere kogu aeg külastab. Väga super oli. Jäätisekohvikud on vahvad!
Sama päeva õhtul toimus ka üks pidu, kuhu mind kutsuti, aga ma ei läinud, sest arvasin, et oleks parem, kui jääksin koju + saaksin Caroliniga rohkem aega veeta (tal oli kaks päeva jäänud vahetusaasta alguseni). Käisime isa ja Caroliniga mitmes huvitavas kohas, kus nägin paremini ümbruskonda, mis oli väga ilus! Koju tulles pakkisime veel viimaseid asju.




5. päev.
Üsnagi rahulik päev, külalised käisid, sain Alinaga tuttavaks. Mängisime vanemate, Carolini ja Alinaga koos Monopoly. Saksakeelset Monopoly. Tore oli, kuid mängu lõpuks hakkas mu pea juba numbritest ja saksa keeles mõtlemisest valutama.
Õhtul veetsime veel Caroliniga aega. Rääkisin temaga vahetusaasta raskusest ja kõigest, mida ta peaks teadma, et valmistada end alguseks ette.

6. päev.
Äratus oli 4.30, sest hakkasime juba poole kuue aeg Hannoveri lennujaama poole sõitma. Lennujaama läksime neljakesi, ema ei tulnud (ta oleks lennujaamas veelgi rohkem nutnud kui kodus ja see oleks olukorda tema ning Carolini jaoks raskemaks teinud).
Hannoveri lennujaam oli küllaltki suur. Teateid loeti ette saksa, inglise ja vene keeles. Kummaline oli üle pika aja vene keelt kuulda. Check-in läks hästi ning kõik oli ilusti sobivas kaalus. Ootasime, et ta saaks turvaväravatest läbi ning siis lahkusime. Kui jätsime hüvasti, siis mulle tuli pisarad silma, sest kurb oli teda maha jätta. Sain temaga otseselt veeta koos ainult 5 päeva, aga selle aja jooksul jäi mulle juba tunne, nagu ta oleks mu õde, keda mul kunagi pole olnud. Tegelikult ta ongi mu õde, hostõde, kuid võtan teda, kui enda pärisõde.
Koju jõudes jäin paariks tunniks magama ning õhtu veetsime Florianiga The Walking Dead'i vaadates.

7. päev.
Alina kutsus mind Anna ja Piaga Bodega Beach Bar'i, kus oli väga tore. Jõime alkoholivabasid kokteile + ostsin pizzat ka. Nägin Annat ja Piat esimest korda ning Annat võib-olla ka viimast korda, sest ta läheb järgmisel nädalal USAsse vahetusõpilaseks. 



8. päev.
Lause, mida olen siiani kõige rohkem öelnud, on "ich bin sehr müde" ehk siis olen väga väsinud. Magasin umbes poole kaheteistkümneni, sest olin jällegi väga väsinud (vahetusaasta on väga väsitav!)
Kella veerand kahe aeg ütles Florian, et toimub uus pidu ning võiksin ka tulla (eelmine kord küsiti, et miks ma ei tulnud ja taheti mind näha). Kuna pidime perega poodi minema ja vanemad pidid kella neljaks kodus tagasi olema, lahkusime juba kell kaks. Olime umbes 12h kodust ära, aga vanematel polnud selle vastu midagi, et sinna läksime. Väga mõnus õhtu oli. Enamus ajast räägiti omavahel saksa keeles, seega ma ei mõistnud väga midagi, aga vahepeal tõlgiti ingliskeelde ka. Nii palju, kui aru sain, rääkisin kaasa. Sain paljude uute inimestega tuttavaks, näiteks ühe poisiga, kes käib minuga samas koolis (halleluuja!). Tellisime vahepeal pizzasid ka! See pizza, mis ma tellisin, on seni parim pizza, mida kunagi söönud olen.  Koju jõudsime veidike peale kella kahte, kui isa tuli meile mõlemale järgi.

9. päev ehk siis tänane.
Poole kümne aeg aeti mind ülesse, sest pidime minema linna. 5 päeva pärast toimub Nina 18. sünnipäeva tähistamine ning nad peavad Florianiga seda koos (Florianil oli 18. juunil sünnipäev), seega käisime peoks vajalikke asju ostmas ja vanemad arutasid kõike läbi.
Käisime õhtupoole ema ja isaga ratastega sõitmas. Sõitsime kokku umbes 20 kuni 25 kilomeetrit, ei oska täpselt öelda. Kuna elame veidike mägises/künklikus kohas, siis ülesmäge polnud just kõige parem sõita, kuid sellegi poolest oli väga tore ja nägin ümbruskonda veelgi rohkem. Tasapisi jääb juba kõik meelde, kus miski siin läheduses asub.
Sain ka endale saksa telefoninumbri, halleluuja! Mul on kaasas kaks telefoni, seega ühele telefonile jääb eesti number ja teisele saksa number. Helistage!


esmaspäev, 10. august 2015

Orientatsiooninädal Saksamaal

Lõpuks ometi olen jõudnud siia! OWO laagris polnud kahjuks võimalust internetti tulla, seega ei saanud siia midagi kirjutada. Nüüdseks olen juba neljandat päeva oma vahetusperes!

Alustame 02.08.2015, kui oli aeg hakata Saksamaa poole tulema...

Kuna lendu lükati 25 minutit varasemaks (ehk siis 6.10'ks), siis pidime olema juba kell neli lennujaamas. Sain öösel ainult kaks tundi magada, sest hakkasime juba poole kahe aeg Tallinna poole liikuma. Lennujaama tulid mind ära saatma mu ema, isa ja vend ning kaks parimatest parimat sõbrannat (nad tulid juba eelmise päeva õhtul Tallinna ning ootasid mind lennujaamas 4 tundi). Check-in'i tegemine läks hästi selle hetkeni, kui pidime äraantavat pagasit kaaluma, oioioi!
Lubatud oli 23 kilogrammi, kuid mul oli 25,2 kg. Öeldi, et kas võtame 2,2 kg ära või maksame lisakilode eest. Kuna kohvris oli kõik mulle vajalik, ei saanud midagi ebavajalikku välja võtta, seega pidime maksma. Olin varem teadlik, et mul on vaja maksta, kuid arvasin, et äkki max. 30 eurot, aga ei. 2,2 kg eest pidime maksma 80 eurot! :))))) Halleluuja!

Lend Tallinnast Kopenhaagenisse läks iseenesest hästi, v.a. see, et maandusime hiljem kui oleksime pidanud, seega jäi meil uuele lennule minemiseks aega väga väga vähe. Kõige parem oli muidugi see, et Kopenhaagen-Hamburg lennupiletil polnud kirjas, mis väravast boarding pihta hakkab, seega pidime jooksma tabloode juurde, et teada saada, kuhu me täpselt minema peame. Teadsin varem, et Kopenhaageni lennujaam on väga suur ning ta tõesti oli väga suur, pidime me küllaltki palju ringi jooksma, et midagi üles leida. Kui jõudsime boardingusse, oli see juba suletud (halleluuja). Õnneks küsiti meilt, kas suundume Hamburgi, vastasime, et "jah" ning õnneks ikkagi lasti meid läbi. Olime viimased, kes lennukisse sõitjatest astusid.

Hamburgi jõudmine läks hästi, väga soe oli. Kui ootasime oma pagaseid, tuli välja, et Aleksandri pagas on kaduma läinud (õnneks ülejäänul viiel olid olemas). Saime tuttavaks kahe YFU Saksamaa vabatahtlikuga ning meile anti umbes pool tundi vaba aega. Käisime selle aja jooksul poes ja vestlesime niisama (+ Hamburgi lennujaamas on tasuta wifi, seega win-win).
Kui lõpuks olid kaks Rootsi poissi ja kaks Prantsuse tüdrukut kohal, hakkasime lennujaamast välja minema, et YFU bussiga Lauenburgi sõita. Teel välja juhtus midagi halba. Mina seda küll esialgu ei märganud, aga õnneks märkas seda Johanna. Nimelt tuli mu kohvril üks ratas alt ära :))))
Aleksandr aitas mul kohvrit tassida, seega pääsesime ilusti välja ja jäime bussi ootama.

Saksamaal pidi olema täpsus alati hea, kuid väidan vastupidist- ootasime meeletult kaua bussi + tohutult palav oli väljas. Sõit Lauenburgi möödus hästi, magasin vahepeal. Kui jõudsime laagrisse kohale ning kui pidime oma kohvreid ja muud vajalikku hakkama sisse tassima, juhtus jälle midagi...
Nimelt on mu kohvril ka kõrval käepide (kasutasin tassimisel pigem seda, mis külje peal on, mitte seda, mis üleval on, sest siis on raskus ilusti keskel ning on parem tassida). Jõudsin paar sammu teha, kui kohver suure kolinaga vastu maapinda kukkus. Mu küljepealne käepide läks katki, sest ei pidanud raskusele vastu. Kuidagi sain oma asjad sisse tassitud, kui avastasin, et mu telefon töötab lõpuks. Mu ema ütles varem mulle, et kui Hamburgi jõuan, siis saadaksin talle SMS'i, et olen kohal. Lennujaamas mõtlesin, et pigem helistan, sest siis saab häält kuulda ja parem kõigest rääkida jne. Kui proovisin talle helistada, näitas telefon ainult ühte teadet "pole võrgus ühendatud". Proovisin veel paar korda, kuid midagi ei muutunud. Tegin telefonile restardi, et äkki siis toimib kõik, aga olukord oli endiselt sama. Teel Lauenburgi poole vahetasin teise telefoniga (jah, mul on kaks telefoni kaasas) SIM-kaardid ära, lootusega, et äkki nüüd juhtub midagi, aga ei. Alles laagris olles mõne aja pärast hakkas asi toimima.

Ütlesin varem emale, et räägime siis, kui aega on ja mida vähem räägime, seda parem (YFU soovitas ka kodumaaga võimalikult vähe kontakteeruda). Esimene päev Saksamaal oli kohutav, seega helistasin emale umbes 5 või 6 korda ühe päeva jooksul, mõnetunniste vahedega. Tuli välja ka see, et terve laager on saksa keeles. Laagris oli kohal inimesed, kellest kõik olid varem koolis juba aastaid saksa keelt õppinud, kuid mina olin ainuke, kes on õppinud saksa keelt 0 aastat (seda isegi ei õpetata mu koolis), seega oli kõik minu jaoks veelgi raskemad. Kaks esimest ööd nutsin ma ennast magama ning olin enda peale vihane "miks ma olen siin? mida ma teinud olen? miks peab kõik nii raske olema? miks mina?". Järgmised päevad möödusid üsnagi kiirelt. Toimus ka Stadtrallye, mille jaoks tiimarid moodustasid grupid (olin ühes grupis ühe Soome poisi ja kahe Itaalia tüdrukuga). Me saime I koha, halleluuja! Workshopides küsiti vahepeal, kas ikka saame aru ja kui ei saanud aru, siis tõlgiti vahepeal üksikuid asju ingliskeelde, kuid üldjuhul seletati saksa keeles teiste sõnadega ümber (millest mul suurt kasu ei olnud). Kokkuvõttes jooksis pool laagris räägitust minust lihtsalt mööda, sest ma ei saanud aru. Kuid sealsed inimesed olid toredad ja sain mitmetega lähedasteks. Üks väga lahe töötuba oli ka "lightpainting", kus kasutati piltide tegemiseks minu kaamerat + mulle õpetati, kuidas selliseid pilte teha, wohoo!

Nautige pilte laagrist:














Korraldasime väikse saksakeelse Kuldvillaku Eesti kohta
David (Rootsi)
Soome poistega
Taanlastega
Itaallastega
Kolm Ungari tüdrukut ja üks Taani poiss
Ja nüüd "lightpainting" töötoa pildid
















Bis bald!


pühapäev, 19. juuli 2015

Rinteln

Hei!

Mõtlesin, et võiksin enne minekut teha lühikese postituse väikelinna kohta, kus ma järgmised 11 kuud veedan. Juba 2 nädala pärast on väljasõit. Kohale jõudes sõidan Lauenburgi/Elbe'i, kus toimub orientatsiooninädal. Ei jõua ära oodata!

Rinteln asub Alam-Saksas/Niedersachseni liidumaal Schaumburgi piirkonnas. Pindala on 109 ruutkilomeetrit, mis on Tallinnast 47,3 ruutkilomeetri võrra väiksem, kuid Jõhvist 101,4 ruutkilomeetri võrra suurem. Kõrgus on 56 meetrit üle merepinna. Rintelnis elab üle 25000 inimese ning rahvastikutihedus on 231 inimest ruutkilomeetri kohta. Postiindeks on 31737. Rintelnil on ka kaks sõpruslinna: Kendal ja Slawno. Koduleht: http://www.rinteln.de/