Viimase vahetusaasta postituse kirjutasin 10. märtsil 2016. aastal ja see oli ka jaanuari lõpu kohta, kui Dortmundi külastasin. Pole sellest ajast saati midagi postitanud, sest põhjuseid on mitu:
- tegemist oli meeletult
- nii palju juhtus viimaste vahetusaasta kuude jooksul ja poleks jõudnud kõigest rääkida
- sain aru, kui vähe aega mul alles jäänud on ning tahtsin seda võimalikult palju nautida ja eelkõige vähese interneti kasutamisega
- blogimine võtab tohutult palju aega ja palju vaba aega mul ei olnud
- saksa internet on kehv
2016 talve lõpp oli minu jaoks väga pingeline, sest vahetusperes tekkis jälle probleeme (vanemate vahel) ning kogu olukord mõjus minu jaoks väga raskelt. Iga päev oli minu jaoks küllaltki kurb ning kaalutlesin isegi vahetusaasta pooleli jätmist. Jumal tänatud, et ma seda ei teinud, sest mu viimased vahetusaasta kuud olid mu elu parimad.
Märtsi lõpus oli aeg jällegi pere vahetada. Olin sel hetkel just Itaaliast tagasi tulnud, sest käisin YFU kultuurireisil Routes & Roots. Kuna mul sel hetkel uut peret ei olnud, pidin ikkagi mõneks päevaks vahetuspere juurde jääma, mis minu enesetunnet eriti paremaks ei teinud. Koostasin ennast tutvustava postri ning jagasin tuttavatele, et äkki nemad teavad kedagi, kes oleks minust huvitatud. Tagasi mõeldes kõlab see naljakana, aga sel hetkel ei olnud mul muud võimalust. Sellest postrist kahjuks abi ei olnud.
Mul oli kaks tugisikut, üks vanem ja teine noorem. Nooremaga sain kõige paremini läbi, vanemaga aga mitte kõige paremini. Esimeses vahetusperes olles oli vanem tugiisik rohkem pere poolt kui minu ning ta isegi ei tahtnud mind mõista. Peale kahte kuud esimeses peres olemist ei rääkinud ma endiselt saksa keelt, kuigi tema eeldas, et peaksin juba perfektselt rääkima. Teisse perre üle minnes oli tema see isik, kes mind kohale viis ning mulle sõnu peale luges, nagu ma oleksin väike laps olnud. Tugiisik oleks pidanud minus turvatunnet tekitama, aga tema ei tekitanud. Temaga koos olles tundsin ennast väga ebamugavalt. YFU Saksamaaga rääkimisest, kas oleks võimalik tugiisikut vahetada, kasu ei olnud. Uue tugiisiku sain küll (noorem tugiisik), aga tema jäi ka alles. Kui märtsi lõpus kogu olukord juba väga kriitiliseks osutus, polnud vanem tugiisik mind isegi nõus aitama. Jättis mu lihtsalt probleemidesse.
Õnneks päästis noorem tugiisik mu ära. Ta võttis mind enda pere juurde nädalaks ajaks elama. Olen sellele perele nii tänulik, sest sain lõpuks ometi pingevabalt elada ning ei pidanud muretsema. Pere oli hästi avatud ning sooja südamega. Sain perega juba ühe päeva möödudes lähedaseks ning teise päeva õhtul elutoas diivanil olles tuli väikevend mu juurde ja kallistas mind kõvasti. Ta jäi mu sülle magama ning viisin ta ilusti voodisse. Kõik oli jällegi nii perfektne. Pidin käima kohalikus koolis, seega läksin noorema tugiisikuga koos tema kooli, kus sain uute inimestega tuttavaks. Esimesel päeval ajaloo tundi minnes sain parima olukorra osaliseks. Nimelt kasutasin Saksamaal Tinderit ning seda vaid uute inimestega tutvumise eesmärgil, mitte midagi enamat. Kuna ma olin ikkagi uus, siis tahtsin uute inimestega kiiresti tuttavaks saada. Sügisel olin rääkinud ühe kutiga, kes oli minust huvitatud ning kellele ma lõppude lõpuks "ei" ütlesin. Polnud temaga kordagi kokku saanud ega ausalt öeldes ei tahtnud ka. Ajaloo tundi minnes ning maha istudes nägin, et see sama kutt õpib selles koolis, kus ma nädal aega veetsin, ning samas ajaloo klassis ja me nägime üksteist esimest korda elus. Ta ei tundnud mind vist ära, aga mina teda küll. Mul oli küllaltki naljakas seal tunnis olla ning üritasin terve tunni lihtsalt mitte naerma hakata.
Selles peres elasin ma nädal aega ning kaks-kolm päeva enne lahkumist rääkisin noorema tugiisikuga, et äkki oleks mul võimalik vahetusaasta lõpuni sellesse perre jääda, sest klappisime hästi ja kõik oli parimas korras. Plaanisin sama päeva õhtul terve perega sellest rääkida, kuid koolist koju tulles sain YFUlt kõne. Nimelt oli üks pere minust huvitatud ja tahtis mind enda juurde elama võtta. Olin tohutult rõõmus, sest lõpuks ometi oli üks pere minust huvitatud (Saksamaal on raske peresid leida), kuid samal ajal kurb, sest lootsin juba sellesse perre jääda. Sellest hoolimata võtsin kõike kui uut kogemust ja olin avatud kõigele. Peagi olingi teel uude perre kohvri (laenasin selle Rileylt, sest minu oma läks vahetusaasta alguses ju katki), paari koti ning kastiga.
Uueks pereks osutus üks perekond Bochumist, kus oli ema, isa ja kolm last. Neil oli varem olnud vahetusõpilane Hiinast. Vahetusaastale tulles toimusid ka keelelaagrid, kuhu läksid Eestist kaks tüdrukut, Kelli ja Marija. Marija oli just see, kes selles peres keelelaagri ajal 3 nädalat elas, seega pere sai juba Eestist väheke aimu. Vahetusõed olid kõik minust nooremad, Greta, Elisa ja Franziska. Franzi tuli 2016 augustis vahetusaastale Eestisse ning räägib juba eesti keelt. Bochumisse jõudes sain perega kokku ning mind võeti juba algusest peale hästi vastu. Tegemist oli parima perega, kelle juures Saksamaal elasin ja nad kasvasid mulle väga kiiresti hinge.
Bochumis veetsin ma viimased 2,5 kuud oma vahetusaastast ning olen nii tänulik, et just seal olin. Läksin kooli, kus sain tuttavaks Hannahiga, kes on nüüdseks mu saksa parim sõbranna. Käisin perega gospelkooris laulmas ning lõpuks esinesime umbes 200-300 inimese ees. Käisin iga pühapäev perega kirikus ja avastasin, et see meeldib mulle tohutult ning läksin alati suurima meelega sinna, sest kõik olid seal nii südamlikud ja heatahtlikud. Käisin Franziskaga reedeti noorte kirikugrupis, kus me kokkasime, rääkisime juttu, käisime jalgpalli vaatamas jne. Väga fun koht ja igatsen kõiki tohutult. Neljapäeviti käisin jalgpallitrennis koos sõpradega ja ma ootasin seda iga nädal nii väga. Avastasingi enda jaoks jalgpalli ning ei suuda enam ilma olla. Käisin kahel mängul (Bochumis ja Bielefeldis) ning samuti õnnestus mul käia enda lemmiku jalgpalliklubi kodustaadionil. Selleks ajaks oli hooaeg küll läbi saanud, kuid meile tehti ikkagi tuur. Nägin kõiki ruume ja olin täielikus eufoorias. Kahtlemata oli tegemist ühe parima päevaga mu elus. Peale seda käisin esimest korda elus IKEAs ja väga fun oli. Järgmisel päeval otsustasime spontaanselt Hollandisse sõita ja käisime ära Nijmegenis. Perega käisime veel Prantsusmaal, Bitche linnas. Samuti sõitsime mitmesse erinevasse kohta Saksamaal. Näiteks käisime mu sünnipäeval Bonnis. Bonn oli 1949-1990 Saksamaa pealinn ning soovisingi nii saksalikku sünnipäeva kui võimalik.
Avastasin enda jaoks nii palju ning armusin Bochumisse, enda sõpradesse ja peresse. Nad omavad siiamaani suurt rolli mu elus. Sõitsin 30. detsembril 2016. aastal Saksamaale tagasi, et vahetusperega aastavahetust tähistada. Olin seal 11 päeva. Sain pere uue vahetusõpilasega tuttavaks (Courtney) ja oleme nüüdseks väga lähedased sõbrannad. Sain jälle kirikus käia ja seda isegi kahel korral. Viimasel korral esinesin suure auditooriumi ees. Nimelt mu vahetusema juhtis ühte kirikukoori, millest ma ka osa sain. Sain jälle jalgpalli mängida ja kõik oli perfektne. Välja arvatud see, et mulle tekitati mängides küllaltki suur vigastus, mille tõttu vähemalt 4 päeva lonkasin ja ei saanud korralikult magada. Kuid see kõik oli seda väärt. Seal oldud aja jooksul sain aru, kes mulle kõige tähtsamad on ning keda ma enda ellu ei vaja.
Bochumis oldud aeg õpetas mulle kõike. Sain jällegi kõike otsast peale alustada ja ehitasin uue elu üles. Selleks ajaks oli mul juba saksa keel suus ning nüüdseks on see veelgi rohkem selge. Nimelt lähen järgmisel nädalal saksa keele vabariiklikule olümpiaadile.
Kui ma poleks just Bochumisse läinud, ei oskakski öelda, mis minust saanud oleks. Kasvasin seal inimeseks, kes olen praegu ja olen selle üle nii nii nii tänulik.
Üldse õpetas vahetusaasta mulle nii palju. Kui ma hakkaksin kõike loetlema, siis jääksingi seda igavesti tegema. Tänu vahetusaastale olen ma palju julgem, avatum, jutukam, targem ja tolerantsem isik ning see kõik on mulle tulevikus suureks abiks. Olen õnnelik, et selle teekonna endale ette võtsin ning ei kahetse seda absoluutselt. Väga raske oli, aga sain hakkama.
Aitäh, Saksamaa!
Näeme 78 päeva pärast :)
