10 erinevust Eesti ja Saksamaa vahel

1. Ainult üks kord päevas soe toit. Eestis olin harjunud sööma lõunaks ja õhtusöögiks alati sooja toitu, siin see nii ei ole. Meie sööme lõunaks sooja toitu ning õhtuti üldjuhul ainult Abendbroti. Alguses võttis harjumine aega, kuid nüüd pean seda täiesti loomulikuks.

2. Telesaated on ainult saksakeelsed. Kui vaatad Eestis mingit telesaadet, mis on originaalis mingis muus keeles, siis on juurde lisatud subtiitrid. Siin see niimoodi ei ole! Igale saatele loetakse saksakeelne tekst peale. Mulle see isiklikult väga ei meeldi, mitmele kohalikule ka mitte. Kui saade oleks inglise keeles ja all oleks saksakeelsed subtiitrid, siis mõistaksin rohkem toimuvat ja keeleõpingud oleksid ka lihtsamad.

3. Saksa täpsus. Ma arvan, et kõik on kuulnud saksa täpsusest (kui sa ei ole, siis kus sa olnud oled?!?!?!). Siin sellist asja ei eksisteeri! Rongid ja bussid hilinevad, kohtumistele jäädakse hiljaks.

Reaalne näide: Käisin Nina ja Floriani ühissünnipäeval. Kutsutud oli umbes 50 inimest ja pidu pidi algama kell 20.00. Üle poolte külalistest jõudsid kohale umbes pool tundi hiljem kui oleks pidanud.

Tuletan meelde ka minu perre jõudmist! 15.10 pidi rong jõudma Mindenisse, kuid olime 15.16 veel Hannoveris ja rong polnud liikuma hakanudki.

4. Soovid leida avatud wifi võrku? Võimatu! Eestis on see normaalne, et paljude wifi võrgud on avatud ning internetti pääsemisega pole probleeme. Siin see nii ei ole! Kõigi wifi võrgud on kinnised ning kui soovid internetti pääseda, siis pead selle eest hingehinda maksma! Õnneks saime mu saksa telefoninumbrile spetsiaalse paketi, mille eest ei pea väga palju maksma ning sellega tuli kaasa ka võimalus pääseda internetti, kuid internetimahtu pole just kulbiga antud (ainult 500 MB kiiret internetti ning kui 500 MB täis saab, siis internetti saan ikka minna, kuid siis on lihtsalt väga aeglane ühendus).

5. Lõunasöögi ajal ei ole leiba.  Sakslased söövad väga palju leivatooteid (oo, mu imelised brötchenid), kuid lõunasöögilaual pole leiba (oleneb, kas sooja toitu süüakse õhtuti või lõunati).

6. Inimeste tervitamine. Eestis tervitasin ainult neid inimesi, keda teadsin. Saksamaal olles tervitan peaaegu kõiki. Ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei ütleks võõrastele „Hallo!“. Kummaline on ka see, et siin suruvad inimesed väga palju käsi, samuti ka mina. Eestis olles ei teinud ma seda.

7. Vesi.  Kui soovid osta vett, siis sul on võimalus valida kolme erineva vee vahel. Ma joon alati gaseerimata vett, seega valisin esimesel korral Classicu (tundub ju gaseerimata).

Ma eksisin. See oli gaseeritud. Nõrgalt gaseeritud, kuid ikkagi gaseeritud.

Siis sain teada, et sul on võimalus valida Naturell, Classic ja Medium vahel. Naturell on gaseerimata, Classic on nõrgalt gaseeritud ning Medium on tugevalt gaseeritud.

8. Jalgrattad ja noored. Eestis on see küllaltki harv nähtus, kui noored sõidavad jalgratastega. Siin on neid noori just vastupidi väga palju, vähemalt minu ümbruskonnas.

9. Iga 5-10 kilomeetri järel on juba uus linn. Pole vaja palju sõita, et mingisse teise linna minna (linnast välja sõites näed juba järgmist linna). Eestis peab küllaltki palju sõitma, et jõuda uude linna.

10. E-riigi eksisteerimine. Kui olen rääkinud siinsetele sakslastele meie e-riigist, siis nad kõik on väga vaimustuses olnud, sest siin seda ei eksisteeri.  Eestis saab kõike teha interneti ja eesti.ee portaali vahendusel.

Avastamas ümbruskonda: käisin üksi jalgrattaga sõitmas

"Ich werde mit einem Fahrrad zu fahren"

"Was? Allein?"

Kuna käisin eile tüdrukutega koos ratastega sõitmas, sain ma rohkem aimu, kuidas kodust rattaga Engerni saada. Käisime ühel päeval ka vanematega sõitmas, kuid me läksime Rintelni kesklinna suure ringiga, sest külastasime isa vanemaid ja tutvusime ümbruskonnaga, seega ei jäänud väga hästi meelde, kuidas ja kust võiks täpsemalt minna.

Otsustasin, et võiksin täna ka sõitma minna. Kuna isa läks bändiproovi, siis pakkusin ideed emale ja vennale. Ema oli väsinud ja Florian ei tahtnud tulla (väitis, et talle ei meeldi rattaga sõita :( ). Mõtlesin, et lähen siis üksi. 

Kuhu minna? Mis kaudu?

Kokkuvõttes sõitsin suure ringiga Engerni spordiplatsi lähedale, kust läksin edasi läbi metsa Steinbergenisse, sealt edasi Engerni ja siis suundusin Rintelni kesklinna. Tulin tagasi täpselt samamoodi nagu ka läksin (seekord jätsin Steinbergeni vahele). Oleksin saanud ka lühemat teed mööda tagasi tuldud, kuid ei mäletanud täpselt teed (tulime lühemat teed mööda vanematega ühel päeval tagasi), seega ei hakanud riskima ja läksin tagasi suurema ringiga.

Sõitsin kokku umbes 20 kilomeetrit. Väga mõnus, kuid väsitav oli.

Kui suundusin kodu poole, siis umbes 70% ajast oli tuul vastu ja pidin enamuse ajast ülesmäge sõitma- parim kooslus (halleluuja!).

Tuletõrjealarmist ja esimesest ujumisest Saksamaal

22. august, kell 4.35 öösel

Ärkan ülesse.

Ei suuda aru saada, mis toimub.

Mis heli see on?

Mis asi see undab?

Miks see undab?

Mis kell on?

Appi, kell on ainult 4.35.

Mis toimub?

Väga tore varahommik oli- ärkasin alarmi undamise peale üles.

Esimesel päeval, kui olin perre jõudnud, rääkisid nad mulle, et kuna isa ja vend käivad tuletõrjes, siis neil on sellised väiksed seadmekesed, mis hakkavad undama, kui kuskil on tulekahju (nendele seadmekestele tuleb teade, kus õnnetus juhtus ja nad peavad väga kiiresti reageerima). Vahepeal on see hakanud helisema isegi öösel ja tänu sellele on terve maja seda undamist täis olnud. Nad ütlesid, et küll ma kuulen seda ka millalgi, kuid lootsin, et kui kuulen, siis ikka päeval, mitte öösel.

Sõnusin vist ära. See hakkas eile undama, kell 4.35 öösel. Appi!

Olin ärgates väga segaduses ja ei mõistnud, mis toimub. Kuulsin undamist, kiiret tegutsemist ja ukse sulgemist ning tänu sellele siis ka alarmi vaibumist.

Kui lõpuks ärkasin kella üheksa ajal üles, rääkis isa mulle, mis täpsemalt juhtus. Engernis on üks vanadekodu või midagi taolist. Mingi mees oli otsustanud suitsuanduri all hakata suitsetama :))))

Suitsuandur hakkas undama, tuletõrjekeskusesse tuli teade, meie kodus ja teiste tuletõrjujate kodudes hakkas alarm tööle ning õnnetuspaigale jõudis kohale umbes 100 tuletõrjujat.

Kella kümne paiku läksin vanematega kesklinna. Kuna õhtupoolikul pidi toimuma naabritel soolaleivapidu, siis läksime kingitust ostma. Käisime läbi ka meie lemmikust jäätisekohvikust, mida külastame iga kord, kui linna satume. Sellel korral oli tööl üks mees, kes on isaga tuttavad, seega vestlesid nad natuke ning see mees tundis minu vastu huvi. Ta ütles veel, et vahetusaasta lõpuks valdan ma perfektset saksa keelt. Loodame parimat!

Jõudsime natuke peale kella ühte koju, sõime natuke ning juba pool kaks pidin Alexa ja Alinaga kokku saama. Jõudsime sõita max. 2 minutit, kui Alexa rattaga midagi juhtus. Ta läks kähku koju, võttis teise ratta ning tuli meile järgi. Me suundusime Engerni, kus saime Piaga kokku ning siis läksime edasi ühe järve äärde. Vesi oli normaalse temperatuuriga- mitte väga jahe, samas ka mitte just väga soe, piisavalt paras. Kuna vesi läks väga kiiresti sügavaks, palusid mu vanemad mul ettevaatlik olla. Vees oli ka üks platvormi, kus sai vette hüpata. Ujusime platvormini, hüppasime vette mitmeid kordi, ujusime ringi. Natukese aja pärast tulime veest välja, kuivasime, sõime ning rääkisime juttu. Mõne aja pärast läksime uuesti vette ning veetsime seal veidike aega. Sain tuttavaks ka kahe tüdrukuga, kes on tegelikult kaksikud, ning nad hakkavad minuga samas klassis käima! Tean enda koolist juba kaheksat inimest (10. klassist kuute tüdrukut, 11. klassist ühte poissi ja 12. klassist ühte tüdrukut), seega nüüd pole mul enam nii suurt põhjust kooli ja sõprade leidmise pärast muretseda.