Teisipäeval sain teada, et kolmapäev tuleb minu jaoks väga huvitav. Nimelt oli tunniplaanis palju muudatusi, mis mind väga rõõmustasid.
Nimelt kirjutas mu klass esimese ja teise tunni ajal eksamit ajalooõpetuses, mida mina tegema ei pidanud, seega sain kauem magada. Kolmas ja neljas tund pidi olema hispaania keel, kuid õpetaja puudus koolist, seega oleksin pidanud kooli minema viiendaks tunniks, aga vaatasin bussiaegu (mis on peaaegu olematud, sest busse liigub tohutult vähe) ning tuli välja, et kui oleksin tahtnud bussiga kooli minna, siis oleksin jõudnud alles seitsmendaks tunniks, sest varem lihtsalt ei tulnud ühtegi bussi Westendorf Mittest Rinteln Schulzentrumini. Kõige toredam oli muidugi see, et seitsmes tund on meil alati vaba, seega oleksin pidanud koolis olema ainult kaheksanda ja üheksanda tunni, mis oli kehaline kasvatus. Ma poleks seal tundi kaasa pidanud tegema, sest ma veel veidike muretsen enda jala pärast.
Rääkisin emale sellisest toredast koolipäevast ning küsisin, et kas ta saaks mind autoga viiendaks tunniks kooli viia, et saaksin kasvõi inglise keeles ja bioloogias olla, kuid ta ütles, et pole tarvis ning et ma jään koju. Mulle sobis see mõte väga hästi! :D
Seega oligi minu jaoks vaba koolipäev. Magasin kella üheksani, sõin, vaatasin seriaale ning mitte midagi otseselt kasulikku ei teinudki. Keskpäeval helistas mulle tantsustuudiost üks naine, kes tahtis minuga rääkida. See oli ausalt öeldes esimene saksakeelne telefonikõne, mida kunagi teinud olen. Kuna ma vahetasin pere, siis eelmine pere katkestas tantsustuudioga lepingu ära. Andsin uue perekonna ema kontoandmed (kuna mul pole saksa kontot ja me ei ole näinud vajadust seda teha) treenerile, et maksmisega oleks kõik korras. Tuli välja, et treener ei olnud tantsustuudiole neid andmeid andnud, seega mul on kahe kuu eest maksmata. Õnneks sai olukord lahendatud ja sellega on nüüd kõik ühel pool.
Mingi umbvõõras naine käis vahepeal ukse taga ning otsis mingit inimest. Ta oli mingi mehe eksnaine ja tahtis talle külla minna. Mul polnud õrna aimugi, kellest räägitakse ja ütlesin, et teda pole siin. Ta lahkus kurva näoga :(
Õhtul õpetas Christopher mulle muusikaõpetust, et saaksin kasvõi natukenegi aru, mida tunnis teeme. Teemaks oli fuuga ning üllataval kombel sain isegi enamusest aru. Harjutasin veel mitmeid kordi tantsu, sest järgmisel päeval oli ootamas esinemine Rintelni jõuluturul.
Neljapäev, 10.12.2015
Pidin jällegi kooli minema ning esimeseks tunniks oli poliitika, kus teemaks oli endiselt Flüchtlinge ehk siis pagulased. Geograafia ja füüsika ajal õppisin saksa keelt. Ajaloos olid erinevad grupid ja teemad, mis olid tegelikult väga huvitavad. Kuna samal päeval oli 12. klassil proovieksamid, siis ei saanud me enda klassiruumis olla, seega enamus tundidest toimusid täiesti võõrastes klassiruumides.
Viies ja kuues tund pidi olema muusikaõpetus ja suur töö. Küsisin õpetajalt, et kas ma pean ka kaasa tegema ja et ma ei mõista põhimõtteliselt mitte midagi, mis siiamaani teinud oleme, sest ma lihtsalt pole mitte midagi sellist eesti koolis õppinud. Ta ütles, et ei pea tegema ja lubas mul koju minna. Seega suundusin juba peale neljandat tundi koju.
Ma oleksin peaaegu bussist maha jäänud, sest unustasin ära, et buss väljub 11:35, aga ma olin veel 11:30 koolis. Õnneks jõudsin ilusti bussile (jooksin elu eest) ja sain ilusti koju sõidetud. Vahepeal tuli bussi suur lastekari, kes lõugasid ikka tohutult kõvasti. Veidikese aja pärast märkasin, et mu väikevend on ka nendega koos ja kohe kui ta mind nägi, hakkas mu nime üle bussi hüüdma. Kõik väiksed lapsed vaatasid korraga minu poole ja olid segaduses. Lasse (väikevend) hüüdis siis, et "Sie ist meine Schwester" ehk siis "ta on minu õde". Suurem osa lastest lehvitasid ja naeratasid mulle, üks väike tüdruk võttis mu käest isegi kinni. Kui bussilt maha tulin, siis lapsed lehvitasid mulle veel kord ja tuju läks väga heaks.
Umbes viis minutit peale koju jõudmist kuulsin, et mingi auto sõitis maja juurde. Aknast välja vaadates sain aru, et tegemist on Deutsche Postiga. Mu suur pakk jõudis lõpuks kohale, mis vanemad Eestist saatsid. See kaalus 11,5 kilogrammi ja küllaltki raske oli seda trepist üles tassida. Olin muidugi väga elevil ning avasin paki. Pakis olid jõulukingitused minu perelt, tädi perelt ja vanaemalt. Veel oli palju asju, mis ma Eestist tellisin ning väga palju magusat. Tuju oli ikka väga hea!
Kell 17:24 pidime esinema ja ma olin ikka väga närvis. Ma isegi mediteerisin peaaegu kaks tundi, et maha rahuneda. Tegemist oli minu esimese esinemisega Saksamaal ja tahtsin, et see läheks võimalikult hästi.
Kuna mu esinemissärk telliti alles esmaspäeval ära ja polnud kindel, kas see jõuab õigeks ajaks kohale (õnneks jõudis), siis muretsesin selle pärast ka väga. Pidime kell viis tantsustuudios Kiraga kogunema, kuid temast polnud mingit märki. Helistasin talle 9 korda ja ta muidugi ei vastanud. 17:10 ajal jõudis alles kohale. Ta andis mu särgi mulle ning jooksime siis Weihnachtsmarktile, kus pidime varsti esinema hakkama. Saime teistega meie grupist kokku ning jäime algust ootama.
Tants oli iseenesest okei, aga väga palju oli tehnilisi probleeme muusikaga, sest see inimene, kes pidi muusikat laskma, ei suutnud enda tööd korralikult teha (alguses pani üldse vale laulu mängima ja lõpupoole keeras muusika põhimõtteliselt lihtsalt kinni, kuigi tants polnud läbigi). Kuna ma olin ise väga närvis, siis kiirustasin mõnes kohas ja ühes kohas lihtsalt läks meelest, mida ma tegema pidin, seega improviseerisin paar sekundit. Kuna lava oli veidike libe, siis veidike komistasin ja oleksin peaaegu pikali kukkunud. Ise ma enda esinemisega rahule ei jäänud ja olin enda peale väga kuri, mille tagajärjel hiljem pikalt nutsin. Mitu inimest üritasid mind maha rahustada, kuid nüüdseks olen maha rahunenud ja lihtsalt leppinud.
Peale esinemist läksime kiiresti ema ja Lassega ratsatrenni (väikevend käib seal). Peale seda suundusime kirikusse, kus toimus jõulukontsert, kus Christopher ka esines. Tore oli ja jõulumeeleolu oli ka olemas, kuid minu kurbus ei lasknud sel mulle lähedale tulla.
Hilja koju jõudes rääkisid ema ja Christopher minuga ning üritasid mind maha rahustada. Nad ütlesid, et keegi pole perfektne ja nad ei taha, et mina seda oleksin ning et nad võtavad mind niimoodi nagu ma olen. Nad ütlesid, et nemad jäid minu esinemisega rahule (mina muidugi mitte).
Reede, 11.12.2015
Kuna kolmanda ja neljanda tunni ajal pidi olema hispaania keeles sõnadetöö ja ma ei õppinud selleks kodus, siis õppisin keemia ja matemaatika tundide ajal hoopis sõnu. Töö läks iseenesest väga hästi ja kõik oli meeles.
Filosoofias saime enda tööd tagasi (mina ei teinud seda, sest läksin suure jalavalu tõttu koju). Analüüsisime tulemusi ja võtsime uue teema. Meil on tunnis kombeks see, et iga kord keegi protokollib tundi ning järgmiseks tunniks peame meie (Maren, Vanessa ja mina) protokollima.
Koju jõudes puhkasin ning ei teinud midagi otseselt kasulikku. Imekombel jäin õhtul juba kell 21:00 magama, sest olin väga väsinud. Magasin 12 tundi ja tunne oli hea.
Nimelt kirjutas mu klass esimese ja teise tunni ajal eksamit ajalooõpetuses, mida mina tegema ei pidanud, seega sain kauem magada. Kolmas ja neljas tund pidi olema hispaania keel, kuid õpetaja puudus koolist, seega oleksin pidanud kooli minema viiendaks tunniks, aga vaatasin bussiaegu (mis on peaaegu olematud, sest busse liigub tohutult vähe) ning tuli välja, et kui oleksin tahtnud bussiga kooli minna, siis oleksin jõudnud alles seitsmendaks tunniks, sest varem lihtsalt ei tulnud ühtegi bussi Westendorf Mittest Rinteln Schulzentrumini. Kõige toredam oli muidugi see, et seitsmes tund on meil alati vaba, seega oleksin pidanud koolis olema ainult kaheksanda ja üheksanda tunni, mis oli kehaline kasvatus. Ma poleks seal tundi kaasa pidanud tegema, sest ma veel veidike muretsen enda jala pärast.
Rääkisin emale sellisest toredast koolipäevast ning küsisin, et kas ta saaks mind autoga viiendaks tunniks kooli viia, et saaksin kasvõi inglise keeles ja bioloogias olla, kuid ta ütles, et pole tarvis ning et ma jään koju. Mulle sobis see mõte väga hästi! :D
Seega oligi minu jaoks vaba koolipäev. Magasin kella üheksani, sõin, vaatasin seriaale ning mitte midagi otseselt kasulikku ei teinudki. Keskpäeval helistas mulle tantsustuudiost üks naine, kes tahtis minuga rääkida. See oli ausalt öeldes esimene saksakeelne telefonikõne, mida kunagi teinud olen. Kuna ma vahetasin pere, siis eelmine pere katkestas tantsustuudioga lepingu ära. Andsin uue perekonna ema kontoandmed (kuna mul pole saksa kontot ja me ei ole näinud vajadust seda teha) treenerile, et maksmisega oleks kõik korras. Tuli välja, et treener ei olnud tantsustuudiole neid andmeid andnud, seega mul on kahe kuu eest maksmata. Õnneks sai olukord lahendatud ja sellega on nüüd kõik ühel pool.
Mingi umbvõõras naine käis vahepeal ukse taga ning otsis mingit inimest. Ta oli mingi mehe eksnaine ja tahtis talle külla minna. Mul polnud õrna aimugi, kellest räägitakse ja ütlesin, et teda pole siin. Ta lahkus kurva näoga :(
Õhtul õpetas Christopher mulle muusikaõpetust, et saaksin kasvõi natukenegi aru, mida tunnis teeme. Teemaks oli fuuga ning üllataval kombel sain isegi enamusest aru. Harjutasin veel mitmeid kordi tantsu, sest järgmisel päeval oli ootamas esinemine Rintelni jõuluturul.
Neljapäev, 10.12.2015
Pidin jällegi kooli minema ning esimeseks tunniks oli poliitika, kus teemaks oli endiselt Flüchtlinge ehk siis pagulased. Geograafia ja füüsika ajal õppisin saksa keelt. Ajaloos olid erinevad grupid ja teemad, mis olid tegelikult väga huvitavad. Kuna samal päeval oli 12. klassil proovieksamid, siis ei saanud me enda klassiruumis olla, seega enamus tundidest toimusid täiesti võõrastes klassiruumides.
Viies ja kuues tund pidi olema muusikaõpetus ja suur töö. Küsisin õpetajalt, et kas ma pean ka kaasa tegema ja et ma ei mõista põhimõtteliselt mitte midagi, mis siiamaani teinud oleme, sest ma lihtsalt pole mitte midagi sellist eesti koolis õppinud. Ta ütles, et ei pea tegema ja lubas mul koju minna. Seega suundusin juba peale neljandat tundi koju.
Ma oleksin peaaegu bussist maha jäänud, sest unustasin ära, et buss väljub 11:35, aga ma olin veel 11:30 koolis. Õnneks jõudsin ilusti bussile (jooksin elu eest) ja sain ilusti koju sõidetud. Vahepeal tuli bussi suur lastekari, kes lõugasid ikka tohutult kõvasti. Veidikese aja pärast märkasin, et mu väikevend on ka nendega koos ja kohe kui ta mind nägi, hakkas mu nime üle bussi hüüdma. Kõik väiksed lapsed vaatasid korraga minu poole ja olid segaduses. Lasse (väikevend) hüüdis siis, et "Sie ist meine Schwester" ehk siis "ta on minu õde". Suurem osa lastest lehvitasid ja naeratasid mulle, üks väike tüdruk võttis mu käest isegi kinni. Kui bussilt maha tulin, siis lapsed lehvitasid mulle veel kord ja tuju läks väga heaks.
Umbes viis minutit peale koju jõudmist kuulsin, et mingi auto sõitis maja juurde. Aknast välja vaadates sain aru, et tegemist on Deutsche Postiga. Mu suur pakk jõudis lõpuks kohale, mis vanemad Eestist saatsid. See kaalus 11,5 kilogrammi ja küllaltki raske oli seda trepist üles tassida. Olin muidugi väga elevil ning avasin paki. Pakis olid jõulukingitused minu perelt, tädi perelt ja vanaemalt. Veel oli palju asju, mis ma Eestist tellisin ning väga palju magusat. Tuju oli ikka väga hea!
Kell 17:24 pidime esinema ja ma olin ikka väga närvis. Ma isegi mediteerisin peaaegu kaks tundi, et maha rahuneda. Tegemist oli minu esimese esinemisega Saksamaal ja tahtsin, et see läheks võimalikult hästi.
Kuna mu esinemissärk telliti alles esmaspäeval ära ja polnud kindel, kas see jõuab õigeks ajaks kohale (õnneks jõudis), siis muretsesin selle pärast ka väga. Pidime kell viis tantsustuudios Kiraga kogunema, kuid temast polnud mingit märki. Helistasin talle 9 korda ja ta muidugi ei vastanud. 17:10 ajal jõudis alles kohale. Ta andis mu särgi mulle ning jooksime siis Weihnachtsmarktile, kus pidime varsti esinema hakkama. Saime teistega meie grupist kokku ning jäime algust ootama.
Tants oli iseenesest okei, aga väga palju oli tehnilisi probleeme muusikaga, sest see inimene, kes pidi muusikat laskma, ei suutnud enda tööd korralikult teha (alguses pani üldse vale laulu mängima ja lõpupoole keeras muusika põhimõtteliselt lihtsalt kinni, kuigi tants polnud läbigi). Kuna ma olin ise väga närvis, siis kiirustasin mõnes kohas ja ühes kohas lihtsalt läks meelest, mida ma tegema pidin, seega improviseerisin paar sekundit. Kuna lava oli veidike libe, siis veidike komistasin ja oleksin peaaegu pikali kukkunud. Ise ma enda esinemisega rahule ei jäänud ja olin enda peale väga kuri, mille tagajärjel hiljem pikalt nutsin. Mitu inimest üritasid mind maha rahustada, kuid nüüdseks olen maha rahunenud ja lihtsalt leppinud.
Peale esinemist läksime kiiresti ema ja Lassega ratsatrenni (väikevend käib seal). Peale seda suundusime kirikusse, kus toimus jõulukontsert, kus Christopher ka esines. Tore oli ja jõulumeeleolu oli ka olemas, kuid minu kurbus ei lasknud sel mulle lähedale tulla.
Hilja koju jõudes rääkisid ema ja Christopher minuga ning üritasid mind maha rahustada. Nad ütlesid, et keegi pole perfektne ja nad ei taha, et mina seda oleksin ning et nad võtavad mind niimoodi nagu ma olen. Nad ütlesid, et nemad jäid minu esinemisega rahule (mina muidugi mitte).
Reede, 11.12.2015
Kuna kolmanda ja neljanda tunni ajal pidi olema hispaania keeles sõnadetöö ja ma ei õppinud selleks kodus, siis õppisin keemia ja matemaatika tundide ajal hoopis sõnu. Töö läks iseenesest väga hästi ja kõik oli meeles.
Filosoofias saime enda tööd tagasi (mina ei teinud seda, sest läksin suure jalavalu tõttu koju). Analüüsisime tulemusi ja võtsime uue teema. Meil on tunnis kombeks see, et iga kord keegi protokollib tundi ning järgmiseks tunniks peame meie (Maren, Vanessa ja mina) protokollima.
Koju jõudes puhkasin ning ei teinud midagi otseselt kasulikku. Imekombel jäin õhtul juba kell 21:00 magama, sest olin väga väsinud. Magasin 12 tundi ja tunne oli hea.
