"Aller Anfang ist schwer"
"Kõik algused on rasked"
Väga kiire nädal on olnud! Tegelikult on juba möödas üks nädal ja üks päev sellest, kui perre jõudsin. Nii palju on toimunud. Kust alustada?
1. päev.
Oli aeg hakata tulema Lauenburgist Hamburgi poole. Buss hilines küllaltki palju (tuletan endiselt meelde saksa täpsust) ning jäime isegi vihma kätte, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud ja asjad jäid kuivaks. Teel bussi juurde suutsin ma kohvri teise ratta ka ära lõhkuda :))))
Magasin veidike Hamburgi poole sõites, sest lõpetasin öösel kell kaks pakkimise ja kell seitse oli mul juba äratus. Hamburgi rongijaam oli väga suur ja see nägi huvitav välja + tohutult palju oli ronge. Kuna mul oli kaks kotti ja suur katkine kohver + tagi, siis üsna raske oli kõigega koos liikuda, seega aitas Marie (tiimar) mind ning kandis ühte mu kotti. Saime lõpuks Hannoveri rongile, mis pidi väljuma 13.01, aga see väljus paar minutit hiljem. Kui rong liikuma hakkas ja ma oma kohale jõudsin, avastasin, et mu kott jäi Marie kätte, kuid teda pole kuskil läheduses näha. Läksin väga kiiresti endast välja, paanitsesin ning nutsin (kõik mulle väga tähtsad asjad olid seal kotis: rahakott, telefonid, perekingitused jne). Rääkisin Alainile (Šveits) kiiresti oma loo ära ning jooksin Johanne (Taani) juurde, et teda ka olukorrast teavitada. Ta hakkas juba helistama, mina kõrval kõva häälega nutmas (väga paljud inimesed jälgisid mind rongis, appi), kui Marie korraga astub meie kõrvale, minu kott käes. Arvasime, et ta tuli meid ainult rongile saatma, aga ta sõitis ise ka Hannoveri, seega minu paanitsemine lõppes kiiresti ära ja üritasin maha rahuneda.
Kui jõudsime Hannoveri kohale, pidime minema kähku 12ndale perroonile, et saada Mindeni rongi peale, kuhu liikusime Alainiga koos. Vahepeal anti teada, et väiksed muudatused on toimunud ning peame minema 11ndale perroonile. Õnneks see oli ainult paari sammu kaugusel, seega probleemi polnud. Kuna meil olid kohad ärareserveeritud, siis mina pidin olema 7ndas vagunis kohal number 75. Kui rong tuli suure hilinemisega, siis tuli välja, et 7ndat vagunit ei eksisteerinudki :))))
Kõrvuti oli kuues ja kaheksas vagun. Kuues vagun oli täis ja kaheksandasse meid ei lastud. Pidime jõudma 15.10 juba Mindenisse, kuid väljusime Hannoverist alles 15.16, seega jäime umbes pool tundi hiljaks. Õnneks teavitasin oma hostpere olukorrast ning probleemi ei tekkinud. Kui jõudsime Mindenisse, siis nägin hostpere (edaspidi pere) esimest korda ja nii hea tunne oli! Nad tõid mulle ka armsa lillekimbu, mis tegi mu tuju väga heaks.
Uude koju jõudmine läks hästi ning pere oli väga lahke ja sõbralik. Sain neilt väikse kingi ka, kus oli sees mu lemmikud Saksa šokolaadid, üks teine väike šokolaad, tervituspaber ja üks pastakas, kuhu oli mu nimi peale graveeritud + Carolin oli mulle koogi küpsetanud :')
Õhtu sujus rahulikult, sõime kooki, käisime Carolini ja Florianiga ümbruskonnas jalutamas. Olin alguses veidike häbelik ja tagasihoidlik (üldjuhul ma ei ole selline), kuid see läks kiiresti üle ning kohanesin uue olukorraga. Andsin õhtupoole ka kingid üle ning pere jäi väga rahule :')
2. päev.
Mul lasti veidike kauem magada, sest olin eelmisest päevast üsna väsinud. Üks asi, mida igatsesin siis ja igatsen ka praegu, on keelest arusaamine. Eestis olles ei pidanud ma mõtlema, mida keegi räägib, sest sain ilusti aru ning samuti ka vastamisega polnud probleeme. Siin olles pean kogu aeg mõtlema sõnade peale, enda jaoks sõnad ümber tõlkima, siis mõtlema, mida vastata, jällegi ümber tõlkima ja siis alles ütlema.
Õhtu poole läksime ühele Rintelni linnafestivalile, kus oli väga tore. Sain väga paljude peretuttavatega tuttavaks ning tundsin, et olen justkui eksponaat kuskil muuseumis, sest minust kogu aeg räägiti, mind tutvustati, jälgiti pikalt ja tunti palju huvi. Kummaline. Tähelepanu saamine on muidu mingil määral tore, aga samas kuidagi ebameeldivust tekitav, aga samas kõik need, kellega tuttavaks sain, olid väga toredad. Sõitsime Carolini ja Leaga kaks korda väiksel vaaterattal ka. Jõudsime öösel poole ühe aeg umbes koju ja läksime kõik kiiresti magama.
3. päev.
Üsna rahulik päev kodus. Õhtul vaatasime perega "Nullpunkti". Kuna see film on eesti keeles, siis vaatasime ingliskeelsete subtiitritega. Filmis on iseenesest väga palju roppust ja slängi, aga õnneks subtiitrites seda nii hullult välja ei toodud. Mul oli seda filmi muidugi huvitavam vaadata, sest sain kõigest aru, kuid nad ütlesid hiljem, et neile meeldis ka väga.
4. päev.
Käisime ema ja Caroliniga mind linna registreerimas, seega olen ametlikult Rintelni kodanik ja "sakslane". Käisime ka ühes jäätisekohvikus, kusjuures Rintelni kesklinnas on neid koguni 3, aga käisime ühes, mida pere kogu aeg külastab. Väga super oli. Jäätisekohvikud on vahvad!
Sama päeva õhtul toimus ka üks pidu, kuhu mind kutsuti, aga ma ei läinud, sest arvasin, et oleks parem, kui jääksin koju + saaksin Caroliniga rohkem aega veeta (tal oli kaks päeva jäänud vahetusaasta alguseni). Käisime isa ja Caroliniga mitmes huvitavas kohas, kus nägin paremini ümbruskonda, mis oli väga ilus! Koju tulles pakkisime veel viimaseid asju.
5. päev.
Üsnagi rahulik päev, külalised käisid, sain Alinaga tuttavaks. Mängisime vanemate, Carolini ja Alinaga koos Monopoly. Saksakeelset Monopoly. Tore oli, kuid mängu lõpuks hakkas mu pea juba numbritest ja saksa keeles mõtlemisest valutama.
Õhtul veetsime veel Caroliniga aega. Rääkisin temaga vahetusaasta raskusest ja kõigest, mida ta peaks teadma, et valmistada end alguseks ette.
6. päev.
Äratus oli 4.30, sest hakkasime juba poole kuue aeg Hannoveri lennujaama poole sõitma. Lennujaama läksime neljakesi, ema ei tulnud (ta oleks lennujaamas veelgi rohkem nutnud kui kodus ja see oleks olukorda tema ning Carolini jaoks raskemaks teinud).
Hannoveri lennujaam oli küllaltki suur. Teateid loeti ette saksa, inglise ja vene keeles. Kummaline oli üle pika aja vene keelt kuulda. Check-in läks hästi ning kõik oli ilusti sobivas kaalus. Ootasime, et ta saaks turvaväravatest läbi ning siis lahkusime. Kui jätsime hüvasti, siis mulle tuli pisarad silma, sest kurb oli teda maha jätta. Sain temaga otseselt veeta koos ainult 5 päeva, aga selle aja jooksul jäi mulle juba tunne, nagu ta oleks mu õde, keda mul kunagi pole olnud. Tegelikult ta ongi mu õde, hostõde, kuid võtan teda, kui enda pärisõde.
Koju jõudes jäin paariks tunniks magama ning õhtu veetsime Florianiga The Walking Dead'i vaadates.
7. päev.
Alina kutsus mind Anna ja Piaga Bodega Beach Bar'i, kus oli väga tore. Jõime alkoholivabasid kokteile + ostsin pizzat ka. Nägin Annat ja Piat esimest korda ning Annat võib-olla ka viimast korda, sest ta läheb järgmisel nädalal USAsse vahetusõpilaseks.
8. päev.
Lause, mida olen siiani kõige rohkem öelnud, on "ich bin sehr müde" ehk siis olen väga väsinud. Magasin umbes poole kaheteistkümneni, sest olin jällegi väga väsinud (vahetusaasta on väga väsitav!)
Kella veerand kahe aeg ütles Florian, et toimub uus pidu ning võiksin ka tulla (eelmine kord küsiti, et miks ma ei tulnud ja taheti mind näha). Kuna pidime perega poodi minema ja vanemad pidid kella neljaks kodus tagasi olema, lahkusime juba kell kaks. Olime umbes 12h kodust ära, aga vanematel polnud selle vastu midagi, et sinna läksime. Väga mõnus õhtu oli. Enamus ajast räägiti omavahel saksa keeles, seega ma ei mõistnud väga midagi, aga vahepeal tõlgiti ingliskeelde ka. Nii palju, kui aru sain, rääkisin kaasa. Sain paljude uute inimestega tuttavaks, näiteks ühe poisiga, kes käib minuga samas koolis (halleluuja!). Tellisime vahepeal pizzasid ka! See pizza, mis ma tellisin, on seni parim pizza, mida kunagi söönud olen. Koju jõudsime veidike peale kella kahte, kui isa tuli meile mõlemale järgi.
9. päev ehk siis tänane.
Poole kümne aeg aeti mind ülesse, sest pidime minema linna. 5 päeva pärast toimub Nina 18. sünnipäeva tähistamine ning nad peavad Florianiga seda koos (Florianil oli 18. juunil sünnipäev), seega käisime peoks vajalikke asju ostmas ja vanemad arutasid kõike läbi.
Käisime õhtupoole ema ja isaga ratastega sõitmas. Sõitsime kokku umbes 20 kuni 25 kilomeetrit, ei oska täpselt öelda. Kuna elame veidike mägises/künklikus kohas, siis ülesmäge polnud just kõige parem sõita, kuid sellegi poolest oli väga tore ja nägin ümbruskonda veelgi rohkem. Tasapisi jääb juba kõik meelde, kus miski siin läheduses asub.
Sain ka endale saksa telefoninumbri, halleluuja! Mul on kaasas kaks telefoni, seega ühele telefonile jääb eesti number ja teisele saksa number. Helistage!
